Nusa Lembongan & Nusa Ceningan

Nagu juba eelmises postituses mainisin, oleme jõudnud Balile.

Täna, kui postitust kirjutan, oleme veetnud siin juba nädala. Kui Eestis on pidevalt tunne, et aeg kaob käest, siis reisides on justkui aega rohkem ja teha jõuab ka rohkem. Balil olnud nädala jooksul oleme paar päeva veetnud Bali küljel oleval saarel Nusa Lembonganil, avastanud naabersaart Nusa Ceningani, veetnud aega Lõuna- ning Põhja-Balis, tegelenud viisa pikendamise protsessiga ning otsapidi jõudnud Ida-Balisse, Amedi.

Viisat peame pikendama, kuna viibime Indoneesias kauem kui lubatud. Tegelikult on eestlastele Indoneesiasse reisimine viisavaba - sel juhul peab reis kestma maksimaalselt 30 päeva, kuna meie oleme riigis 36 päeva, siis pidime riiki sisenedes viisa eest ka maksma, et saaksime seda hiljem pikendada. Viisavabalt sisenedes ei ole võimalik viisat vahepeal pikendada. 

Maandudes Denpasar lennujaama suundusime kohe Nusa Lembongan saarele. Erinevad kiir- ja tavapaadid väljuvad Sanur nimelisest linnaosast ning saarele jõuab umbes poole tunniga. 

Paar päeva enne Balile jõudmist ei olnud meil veel aimugi kuhu minna ning mida teha. Floresel, Moni külas kohtasime aga sakslast, kes veetis aasta Indoneesias ning oskas nii mõndagi soovitada. Seega suurelt tänu tema soovitustele suundusime koheselt Nusa Lembonganile. Saar on väike, kõigest 8 km2. Elanikkonna peamine tuluallikas on turism ning merevetikate/adru kasvatamine ja eksport. Parim viis liiklemiseks ning saare avastamiseks on kahtlemata roller, millega tegime saarele lausa mitu tiiru peale.

Ülemine Nusa Lebongan
Alumine Nusa Ceningan

Vaade Jungut Batu rannaalale

Jungut Batu

Jungut Batu

Devil's tear, Nusa Lembongan

Devil's tear, Nusa Lembongan

Surnuaed

Saare elanikkonna peamine tuluallikas on merevetikas, mida
eksporditakse Jaapanisse ja mujale. 

Kui välja arvata meeletu hulk asiaate, kes tulevad gruppidena Balilt päevasele reisile Nusa Lembonganile, on saarel elu üsna rahulik ja mõnus. Lihtsasti saab ka kõrvalsaarele Nusa Ceninganile. Mõned kuud tagasi ühendas saari omavahel veel sild, kuid Oktoober 2016 kukkus see kokku ning hetkel saab ühelt saarelt teisele kohalike väikeste paatidega. Ilmselt andis silla kokkukukkumine tugeva hoobi ka turismile, sest Nusa Ceningan on vaikne ning turiste kohtab vähe. Väidetavalt peaks uus sild valmima veebruariks, kuid ehitusprotsessi nägemine tekitas valmimistähtajas kahtlusi. 

Oktoobris kokkukukkunud sild, mis ühendas Nusa Lembongani
ja Nusa Ceningani

Kahe saare vahel saab liikuda väikeste paatidega.
Kohalikud minemas hinduistlikule tseremooniale.

Blue Lagoon, Nusa Ceningan

Secret Beach, Nusa Ceningan

Blue Lagoon, Nusa Ceningan

Tagasi Balil suundusime Immigratsiooniametisse, et alustada viisapikendusprotsessi. Viisa pikendamiseks on vaja mitmeid dokumendikoopiaid (koopia passist, viisast, viisatšekist, tagasisõidupiletitest) ning vaja täita avaldus. Printisime küll avalduse juba eelnevalt välja ja täitsime ära, kuid kohale jõudes selgus, et täidetud avaldused on sobimatud, kuna kasutasime sinist tinti. Antud tingimus oli küll avaldusel kirjas, kuid meil lihtsalt ei olnud musta tinti võtta ja ega me seda väga karmiks nõudeks pidanud ka. Igatahes pidime kohapeal kõik uuesti täitma - kaks korda, sest vahepeal ei sobinud ametnikule meie kohalik aadress. Orienteeruvalt 45.minuti möödudes saime oma esimese visiidiga ühele poole. Immigratsiooniametis peab kokku käima kolmel korral. Meie järgmine külastus on 31. jaanuaril, mil tuleb teha viisa jaoks pilt ning tasuda 25USD. Seejärel saame uue aja, mil võime passidele järgi minna. Suht keerukas ja pikaldane protsess!

Vahepealse aja jooksul veetsime päeva Bali suurimas linnas Denpasaris, kuurortlinnaosas Sanuris ning kuna meile anti nädal, enne kui peame Denpasari naasma, suundusime põhja- ja idapoole.

Balil on väga palju erinevaid festivale.
Sattusime ühele juhuslikult Sanuris jalutades.

Populaarne toidupakkuja rannas

Bajra Sandhi monument, Denpasar