Flores

Kilomeetrite poolest ei asu küll Bajawa Labuan Bajo'st teab mis kaugel (263 km), kuid ajaliselt kulus meil ühest linnas teise jõudmiseks veidi enam kui 10 tundi (selle aja sees ka 2 tunnine lõunapeatus). Tee on mägine ja kurv on kurvi otsas kinni. Esimese osa vahemaast sõitsime kohalikus mõistes üsna luksusliku väikebussiga, kus jagus kohti umbes 12'le inimesele - oli üsna mugav ja ruumikas. Teine osa teest möödus juba veidi ebamugavama transpordivahendiga, ruumi oli vähem ja inimesi rohkem.

Bajawa asub Florese keskel, 1100 meetrit merepinnast, mis tähedab, et ka sealne kliima on jahedam kui mujal. Päevane peatus möödus jällegi rolleriga mööda Bajawa lähiümbrust avastades. Linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad traditsioonilised külakesed, kuhu ka suundusime.

Mie Goreng Vegetables ehk nuudlid köögiviljadega

Meie öömaja hoov

Järgmisel päeval sõitsime edasi. Pidime valmis olema kell 6 hommikul, et buss meid hotellist peale korjaks, reaalsuses juhtus see aga tund aega hiljem. Meie pideva uurimise peale, et kus buss on ja ehk meid unustati maha, vaatas hotelli omanik meile sõbraliku muigega otsa ning sõnus:"Indonesian time". Ka siin tuleb omaks võtta hakuna matatalik ellusuhtumine. Meie eesmärk oli jõuda Kelimutu vulkaaniliste järvedeni. Jällegi distantsi poolest üsna lühike maa (177km), kuid tee kulges aeglaselt ja seekord jõudsime kohale seitsme tunniga. Sõitsime kohalikele mõeldud väikebussiga, kus instruktor seisis terve tee lahtise ukse peal ja karjus peatuskoha nimesid. Juht oli lihtsalt hullumeelne.

Kohalik buss

Lõpuks jõudsime väiksesse Moni nimelisse külakesse, mis asub Kelimutu vulkaani jalamil. Küla koosneb põhimõtteliselt ühest kilomeetri pikkusest tänavast. Plaan oli minna vulkaani otsa päikesetõusuga, kuid meie kohalik juht teatas, et pilvisuse tõttu ei ole praegusel ajal päikesetõusu näha. Väljusime pool tundi hiljem, kell 5 hommikul. Autoga on võimalik sõita peaaegu kraatri äärele, kõndida jäi vast paarsada meetrit. Avanes postkaardilik vaade järvedele.

Esimesest vaatepunktist on näha kaks suuremat järve. Tiwu Ata Polo (tõlkes "nõiutud järv") on rohekat tooni. Naaberjärvest eraldab seda kitsas kaljusein. Teisel pool seina on läbipaistmatu sinakas-valge Tiwu Nua Muri Koohi Fah ("noorte meeste ja neitside järv"). Kolmas, pisut eemal asetsev Tiwu Ata Mbupu ("vanurite järv") oli parajasti mustjat-sinakat karva, järvede värvus sõltub keemilisest koostisest ning muutub pidevalt. Nii võib mitmest reisiraamatust lugeda, et Tiwu Ata Mbupu peaks olema hoopis punakat tooni.

Kelimutu

Kelimutu

Järved nähtud, alustasime mõne tunnist jalutuskäiku tagasi Moni külla. Avanesid kaunid vaated üle Florese saare. Tagasi Monis, pakkisime asjad ning paari tunni möödudes hääletasime end kohaliku auto peale ning suundusime Florese suurimasse linna, Maumeresse. Järgmise päeva hommikul lendasime aga juba Balile.

Indoneesias on kokku 63 lennufirmat, millest vaid 4 vastavad EL ohutusnõuetele, ülejäänud on EL'is keelatud. Nii mõnelgi Indoneesia lennufirmal on aastas paar-kolm õnnetust. Valisime Garouda Indonesia lennufirma, mis vastab EL nõuetele.

Väike vahepeala lennukis

Riis banaanipuu lehes

Nüüd oleme juba Balil, õigemini Bali küljel asuval väikesel Nusa Lembongan saarel.