Bali on väikeste Sunda saarte läänepoolseim saar. Saar on vulkaaniline ja mägine, kõrgeim nendest Anguni tegevvulkaan, 3142 meetrit. Saare ulatus idast läände on 153 km ja põhjast lõunasse 112 km, pindala 5632 km². Saarel elab enam kui 4 miljonit inimest.
Bali erineb muust Indoneesiast usu poolest- kui Indoneesias valitseb üldiselt islamism, siis siinsetest elanikest enam kui 90% on hindud. Ka meie eelmine sihtkoht, Florese saar oli hoopiski kristlik.
Bali on paljudele teada-tuntud turismisihtkoht. Peamine piirkond on Lõuna-Bali, kus võib valgeid näha igal nurgal siblimas kui sipelgaid. Arvasime, et kogu Bali on selline - pungil täis turiste, kuid päris nii see ei ole. Meie avastus oli üsna meeldiv, kui jõudsime Põhja-Balisse. Ilmselt on turistide vähesus tingitud ka hooajast- Jaanuar ning veebruar on vihmased perioodid. Vihmahooaeg tähendab
üldiselt seda, et päevas korra sajab ning ülejäänud aja on päikesepaisteline. Olenevalt piirkonnast sajutihedus muidugi varieerub.
Lovina on rannikuküla põhjas. Ilusa kuldse rannaliiva asemel on vulkaanide tõttu sealne liiv musta värvusega. Lovinas veetsime paar päeva. Nagu juba tavaks saanud rentisime rolleri ning avastasime ümbruskanti ja käisime varahommikusel delfiinijälitustuuril. Käisime ka väidetavalt Indoneesia kõige kaunimat, Sekumpuli juga (Sekumpul waterfall) kaemas.
Lovinast sõitsime edasi idapoole, Amedi. Amed on üks hilisemaid külasid, mis arenenud turismisihtkohaks. Alles kümmekond aastat tagasi oli Bali idapoolne ala saare vaesemaid osasid. Praegu elatakse peamiselt kalapüügist, soola tegemisest ning loomulikult turismist.
Amedi lähedal asub veepalee Tirta Gangga (tõlkes: püha gangese vesi), mis ehitati 1948. aastal. Koht on püha ning seal peetakse mitmeid hinduistlike tseremooniaid.
Need lõputud riisiväljad...
Sattusime kahel korral ka kukevõitlust vaatama. Võitluskukkesid oleme tee ääres näinud pea kõikjal Indoneesias, nad on pisikestes puurides, justkui vaatamiseks välja pandud. Kukevõitlus on eranditult meeste lõbu ning ajaviide. Nagu enamiku võitlusspordialade nii ka kukevõitlsue juurde kuulub lahutamatu osana kihlvedude sõlmimine. Võitluskukkesid hoitakse kinni, aetakse turri ning ässitatakse teineteise vastu üles. Kinnihoituna lastakse kukkedele teineteise kaeltelt sulgi nokkida ning kui nad on juba piisavalt kurjaks aetud lastakse lahti ning kuked ründavad teineteist. Ega see väga meeldiv vaatepilt ole.
31.Jaanuaril pidime tagasi olema immigratsioonis, seega suundusime jällegi Denpasari. Seekord otsustasime paar ööd veeta saare populaarseimas piirkonnas. Veetsime paar ööd Legianis, mis asub Kuta ja Seminyaki keskel. Veedetud päevaga avastasime, et Balil on nii palju muid ilusaid ja rahulikke kohti ning Kuta piirkond on üks viimaseid, kus aega raisata. Agressiivsed müügimehed, meeletult palju turiste ning kirev ööelu on need märksõnad, mis iseloomustavad antud piirkonda. Väga palju kultuuri sealt ei leia.
Immigratsioonis veetsime sel korral umbes tunnikese. Teisel visiidil tuli välja käia 355 000IDR (25USD), anda sõrmejäljed ning teha pilt. Saime jällegi paberilehe uue külastusajaga, sel korral peame tagasi olema 3. veebruaril. Põgenesime kiirelt Legianist, ning suundusime veidi põhja poole, Ubudi. Üsna tüütuks on muutunud kogu see viisapikendusprotsess. See-eest oli Ubud suurepärane valik. Meie reisidel oleme alati vähemalt korra sattunud kohta, kus tahaks kauem aega veeta. Näiteks Vietnamis oli selleks Hoi An, Gruusias Batumi, Tansaanias Zanzibar. Balil on selleks kohaks kahtlemata Ubud.
Bali erineb muust Indoneesiast usu poolest- kui Indoneesias valitseb üldiselt islamism, siis siinsetest elanikest enam kui 90% on hindud. Ka meie eelmine sihtkoht, Florese saar oli hoopiski kristlik.
Bali on paljudele teada-tuntud turismisihtkoht. Peamine piirkond on Lõuna-Bali, kus võib valgeid näha igal nurgal siblimas kui sipelgaid. Arvasime, et kogu Bali on selline - pungil täis turiste, kuid päris nii see ei ole. Meie avastus oli üsna meeldiv, kui jõudsime Põhja-Balisse. Ilmselt on turistide vähesus tingitud ka hooajast- Jaanuar ning veebruar on vihmased perioodid. Vihmahooaeg tähendab
üldiselt seda, et päevas korra sajab ning ülejäänud aja on päikesepaisteline. Olenevalt piirkonnast sajutihedus muidugi varieerub.
Lovina on rannikuküla põhjas. Ilusa kuldse rannaliiva asemel on vulkaanide tõttu sealne liiv musta värvusega. Lovinas veetsime paar päeva. Nagu juba tavaks saanud rentisime rolleri ning avastasime ümbruskanti ja käisime varahommikusel delfiinijälitustuuril. Käisime ka väidetavalt Indoneesia kõige kaunimat, Sekumpuli juga (Sekumpul waterfall) kaemas.
![]() |
| Sekumpul waterfall |
Amedi lähedal asub veepalee Tirta Gangga (tõlkes: püha gangese vesi), mis ehitati 1948. aastal. Koht on püha ning seal peetakse mitmeid hinduistlike tseremooniaid.
Need lõputud riisiväljad...
![]() |
| Kuked aetakse turri ning ässitatakse teineteise vastu üles |
![]() |
| Siin käib ilmselt panuste tegemine |
![]() |
31.Jaanuaril pidime tagasi olema immigratsioonis, seega suundusime jällegi Denpasari. Seekord otsustasime paar ööd veeta saare populaarseimas piirkonnas. Veetsime paar ööd Legianis, mis asub Kuta ja Seminyaki keskel. Veedetud päevaga avastasime, et Balil on nii palju muid ilusaid ja rahulikke kohti ning Kuta piirkond on üks viimaseid, kus aega raisata. Agressiivsed müügimehed, meeletult palju turiste ning kirev ööelu on need märksõnad, mis iseloomustavad antud piirkonda. Väga palju kultuuri sealt ei leia.
Immigratsioonis veetsime sel korral umbes tunnikese. Teisel visiidil tuli välja käia 355 000IDR (25USD), anda sõrmejäljed ning teha pilt. Saime jällegi paberilehe uue külastusajaga, sel korral peame tagasi olema 3. veebruaril. Põgenesime kiirelt Legianist, ning suundusime veidi põhja poole, Ubudi. Üsna tüütuks on muutunud kogu see viisapikendusprotsess. See-eest oli Ubud suurepärane valik. Meie reisidel oleme alati vähemalt korra sattunud kohta, kus tahaks kauem aega veeta. Näiteks Vietnamis oli selleks Hoi An, Gruusias Batumi, Tansaanias Zanzibar. Balil on selleks kohaks kahtlemata Ubud.






















Kommentaarid
Postita kommentaar