Türgi ja kebabid

Gruusias olles plaanisime 5 päevaks või maksimaalselt nädalaks põgeneda Türki. Meie plaan aga ebaõnnestus, kuna Türgis veetsime kokku pea 3 nädalat. Mulle meeldis Türgis, kohe väga meeldis!

Teekond Türki algas Batumist, kust suundusime marshrutkata piirilinna Sarpisse, sealt edasi juba paaritunnine bussisõit Trabzoni. Trabzonis pikalt ei peatunud, kuna otsustasime ühe jutiga minna Ankarasse, seega ootas ees 11 tunnine öine bussisõit pealinna poole. Öise bussisõidu võib olla ainukeseks plussplooleks on see, et ei pea muretsema öömaja pärast, kuid bussis magamine on minu jaoks suhteliselt võimatu. Mitmed tunnid "Braking Bad" seltsis, aeg ajalt üritades silma kinni lasta, kuid lõppkokkuvõttes jõudes Ankarasse oli väsimus kiirelt tulema.

Ankara

Kohale jõudsime hommikul kella 8 paiku. Leidsime couchsurfingust inimese, kes meile bussijaama lahkelt vastu tuli, jagas infot linna kohta, tõdedes, et siin ei ole mitte midagi teha ega näha ja kui tahame õiget Türgit näha, siis selle jaoks on Istanbul just koht, kuhu minna.

Esialgne plaan jääda Ankarasse kaheks või kolmeks päevaks muutus koheselt, kui olime kuulnud ja ka oma silmaga näinud, et pealinn ei hiilga vaatamist väärt kohtade poolest. Väsinuna, magamatuna ning kurnatuna jalutasime mööda linna ringi tõdedes, et Ankarasse enam tagasi ei ole mõtet tulla. Küll aga kriipis mõte külastada Instanbuli, kuna Akini (meie host) sõnul, kui Istanbulis käinud ei ole, siis Türgit näinud ei ole!

Ankara, Türgi

Antalya

Järgmisel päeval suundusime juba Antalyasse. Seekord oli bussisõidu pikkuseks ligi 8 tundi ja päevane sõit, mis on kordades etem öisest. Antalyas ootas meid juba Ardo kaitseliidukaaslane Triin, kes viimased kuu aega elab Türgis ja oli nõus meile ka oma pesa mõneks päevaks pakkuma. Triinu juures ööbisime kokku kolm päeva, mil saime põgusalt tutvuda kuurortlinna Antalyaga.

Levinud väärarvamused ja jutud, et kui ohtlik Türgi on ja kuidas siia ei ole soovitatav reisile tulla nii, et ei veeda enamus oma puhkusest vangistatuna hotelliterritooriumil on valed. Juba Trabzoni jõudes pidime tõdema, et jusktui oleks sattunud Euroopasse, inimesed ei näe välja ja ei käitu nagu "türklased" nad on täpselt samasugused kui meie. Linnad on puhtad, teed on korras, liiklus on sujuv (enamus ajast), bussijuhid ei sõida kui hullud ja inimesed on toredad. Idapool pesitsevad kurdid on muidugi natukene teine jututeema. Vesteldes kohalikega selgus, et türklased ei salli kurte ja vastupidi. Ühtlasi pidavat kurtide puhul tegemist olema "hulludega", kes on enda päritolu üle küll uhked, kuid käitumine ja suhtumine jätavad soovida. Sattusime ka paaril korral nimetatud rahvuse "otsa", tõepoolest ei ole just kõige intelligentsemad kodanikud.

Triin
Antalya, Türgi

Antalya, Türgi

Ardo hommikusöök- pikale poisile pikk võileib
Antalya, Türgi

Antalya, Türgi

Kas

Antalyast liikusime mööda rannikut väikelinna Kas. Jällgi ledsime öömaja couchsurfinguga. Sel korral läks eriti hästi, nimelt töötas meie host hotellis, kus ta ka meid kaks ööd majutas. Polnud üldse mitte paha! Kui kõrghooajal maksab hotellituba 150-200 eurot, siis meie ei pidanud maksma sentigi, lisaks veel hommiku- ja õhtusöök! Kas on üks kaunemaid kohti Türgis - mõnus, väike ja vaikne linnake. Rentisime rolleri ja avastasime selle ilu.

Kas, Türgi

Vaade meie hotellist, kus saime ööbida tänu couchsurfingule

Kas, Türgi

Fethiye

Järgmine sihtkoht oli juba Fethiye, kuhu liikusime jällegi hääletades. Plaan ööbida couchsurfinguga luhtus, kuna inimene, kes lubas öömaja ei andnud näole ega vastanud sõnumitele. See eest sattus meie teele aga armas vanem meesterahvas, kes teeperval oma majutusasutuse brošhüüri näitas ja põgusalt tutvustas. Hiljem nähes ka oma silmaga "Tan Pansyion´it" ei olnud kahtlustki, öömaja oli olemas. Väga külalislahke ja kodune, lisaks avanes nauditav vaade terrassilt.

Fethiye lähedal asub Ölüdeniz, kus paikneb väidetavalt pildistatuim rand Türgis. Loomulikult pidime oma silmaga ära nägema. Koht on tõepoolest ilus, helesinine meri, peaaegu liivarand, mis on väga haruldane siinpool, kuna enamus rannajoonest on kivine. Siiski olen käinud ka kordades kaunimates kohtades - näiteks "Koh Lipe" saar Tais ja ka enamus rannajoonest Austraalias. Hiljem kuulsime "kummituslinnast" Kaya, mida pidime oma silmaga nägema. 1923.aastal maavärinas kannatada saanud linnast on järele jäänud vaid varemed.

Kaya , "kummituslinn"

Kaljusse raiutud hauakambrid
Fethiye, Türgi

Pamukkale

Kahtlemata on tegemist kohaga, kuhu jõuavad pea kõik Türgit külastanud turistid. Kaasa arvatud meie. Juba kaugelt võib näha valgeid, justkui jäämägesid kuid ei, tegemist on peamiselt kaltsiidmineraali sisaldava mäemoodustisega, kus paiknevad ka termaalbasseinid. Vesi sisaldab palju kaltsiumi ja vesinikkarbonaati ning muid mineraale, temperatuur ei lange alla 37 kraadi.

Pamukkale, Türgi

Termaalbassein
Pamukkale, Türgi

Istanbul

Mõte Istanbulist ei andnud rahu, seega Pamukkalest suundusimegi suurlinna poole. Teekond oli pikk ja plaanisime selleks u 2 päeva, kuna otsustasime liikuda hääletades. Miskitmoodi jõudsime aga päevaga ligi 600 km kaugusele Izmiti, mida võib nimetada ka Istanbuli eeslinnaks, kuna sealt on suurlinna juba kiviga visata. Järgneval päeval olimegi juba Istanbulis, kus veetsime kokku 5 päeva. Öömaja jällegi couchsurfinguga, meie majutajaks oli Adanast pärit Ibrahim, kes viimased aasta aega pesitseb Istanbulis. Ibrahim on senimaani olnud üks külalislahkeim ja abivalmim inimene, keda oleme couchsurfinguga kohanud.

Istanbul on aga üüratu, tegemist on Türgi suurima linnaga, mille populatsioon on ligi 13 miljonit. Linn asub Bosporuse väina kaldal, mis ühendab Musta ja Marmara merd. Just Istanbulis kohtuvad ida ja lääs, kus võib kohata euroopalikku modernsust ja aasialikku korralagedus ning kärarikkust. Istanbuli peaväljak on Taksim Square, kuhu ka meie sattusime nii mõnelgi korral, sealt edasi "Beyoglu" ehk peatänaval asuvad peamised söögi- ning ostukohad. Samuti käisime "Grand Bazaar´il", mida võiks jällegi kirjeldada ülivõrdes ehk siis üüratu suur ja turult võib leida abosluutselt kõike. Kuna turgu külastavad turistid, siis on hinnad kõrgemad kui näiteks kõrvalturul.

Kuna me ei ole erilised kirikute, mošeede ja muude pühaasutuste suurimad austajad, siis jätsime nii mõnegi ehitise kahe silma vahele ja suundusime hoopiski praamiga "Prince´s island" ehk Printsi saarte poole, kus väidetavalt peaks puuduma igasugune autoliiklus ( mõned mootorsõidukid siiski liiklesid saarel). Turistidele on liiklemiseks mõeldud rendirattad või hobukaarikud. Võtsimegi rattad ning tegime saarele kiire tiiru peale. Ratastega liigeldes tuleb olla eriti ettevaatlik, kuna igasugused liikluseeskirjad puuduvad ja tänaval oli pidevalt kaos. Tundus, et enamus turistidest olid esmakordselt sadula seljas ning liikluseeskirjadest väga palju midagi ei teadnud. Saarel on mõnus veeta üks pärastlõuna, kuna aga tegemist on turistidele suunatud kohaga, siis tuleb arvestada kõrgemate hindadega ja ega seal niiväga midagi erilist peale tugeva hobuse sõnnikuhaisu ei ole. Viimasel päeval tegime ka Bosporuse väina "hop on-hop off" praamituuri, mille käigus külastasime Emirgan parki, mis on kuulus meeletu hulga tulpide poolest. Hektel lilled õitsevad ja park on värviline ning kaunis. Jällegi meeletu hulk kohalikke ja turiste. Hoolimata Istanbuli ülerahvastatusest, kärast, aeg-ajalt korralagedusest jäi linn kuidagi eriliselt südamesse ja loodan, et satun sinna üks päev ka tagasi.