Kui Vietnami, Kambodža ja Laose vahel on üsna keerukas märkimisväärseid erinevusi leida, siis Myanmaris (Burmas) torkas juba esimesel päeval silma päris mitu erinevust. Myanmar on üks maailma vaesemaid riike ning see ei jää märkamata. Kohati tunne nagu rändaks ajas tagasi – internetiühendus raskesti kättesaadav, tänapäevaseid kohvikuid pea ei eksisteeri (suuremates linnades vaid üksikud), puudub McDonalds, KFC ning Starbucks. Rahvusvahelist kaarti aksepteerivad pangaautomaadid on mõne aasta tagune uuendus ning mõned piirkonnad Myanmaris avati turistidele alles mõned aastad tagasi, osad on veel tänagi suletud.
· Inimesed on tunduvalt sõbralikumad, samas ka uudishimulikumad ( heas mõttes) ning abivalmimad. Nähes valget inimest, ilmus iga lapse suule lai naeratus, millele järgnes lehvitus või tervitus.
· Üllatav on see, et inglise keelt kõneldakse rohkem, kui mujal külastatud riikidest (eelkõige suurlinnas Yangon).
· Hoolimata sellest, et Myanmar on üsna vaene, on öömajad kaks kuni kolm korda kallimad. Kõrgem hind ei tähenda rohkem luksust, oma standardeid tuleb tugevalt langetada.
· Tänavapildis on suureks erinevuseks meeste riietumisstiil. Mehed kannavad pikki seelikuid „Longyi“, mis on eest kinni seotud moodustades naba peale pauna.
· Inimeste näod on kaetud kollase kreemiga (Thanaka), tegemist on mingisugusest puukoorest valmistatud pastaga, mida eelkõige kasutatakse kosmeetilisel eesmärgil. Väidetavalt on kreemil ka muid toimeaineid: jahutab nahka, kaitseb päikesepõletuse eest, parandab akne puhul ning tagab pehme ja sileda näo. Ka väga paljud mehed määrivad oma nägu antud kreemiga. Enamasti määritakse kollaseks põsed, aeg ajalt võib silma torgata inimesed, kellel on kollakaks võõbatud kogu nägu, käed, jalad või koguni terve keha.
· Tänavad kogu riigis on kaetud punaste plekkidega, miks ? Esmapilgul tundub nagu tegemist oleks värvi– või vereplekkidega, kuid tegelikult on need süljeplekid. Kohalikud närivad rohkelisi beetlipähklite lehti, mille sisse on keeratud tubakat, seemneid ja mingisugust valget kreemjat ainet (hiljem selgus, et tegemist on kaltsiumhüdroksiidiga ehk kustutatud lubi). Lehed on narkootilise ning ergutava toimega, põhjustades sõltuvust. Närides suureneb süljeeritus, taimest eritub väga palju punast vedelikku, sellest ka Myanmari tänavaid katvad punased plekid. Väga tavaline on silmata ja kuulda röhitsevaid ja sülitavaid mehi (aeg ajalt ka naisi) kogu riigis.
 |
| Rullikeeratud ja täidetud beetlipähkli leht |
· Miks inimeste hambad on punased? Beetlipähklite närimine muudab hambad tugevalt punaseks, pikaajalisel kasutajal mustaks. Lisaks põhjustab taim suu-, kurgu- ja söögitoruvähki.
Esimene peatuskoht oli Myanmari suurim linn Yangon. Yangonis külastasime hiiglaslikku 65m pikkust ja 16m kõrgust Buddha kuju ning tähtsaimat pühakohta Shweddagon Pagodat. Nagu ikka, käisime ka turgudel. Peamiseks atraktsiooniks kujunes 3 tunnine rongisõit linnas ning selle läheduses. Rong alustab Yangonist teeb linnale ringi peale, pärast ligi 40 peatuspunkti ning 3 tundi jõuab tagasi Yangoni. Rongis on näha ehedat elu ja kohalikke äritsemas, sõitmas töölt koju või vastupidi ning niisama lõbutsevaid noorukeid, kes sõidu pealt rongist maha hüppavad ja siis jälle jooksevad peale tagasi. Käib justkui elu omaette, müüakse kõike tubakast kuni kanamunadeni. Üks mees pani lausa kaasaskantava kohviku vagunisse püsti.
 |
| Kohalike kutsutakse üles turistide eest hoolt kandma |
 |
| Kohvik rongis |
 |
| Hiilgaslik Buddha kuju |
Edasi suundusime paarsada kilomeetrit põhjapoole Baganisse, kus ca 40 km2 võib näha üle 2000 templi. Rentisime kohapealt elektrijalgrattad ning tiirutasime mööda kruusateid ühe templi juurest teise juurde. Kuna märtsi lõpuni oli palverännakute aeg, siis põhitemplite juures oli meeletult palju kohalikke, kes tulnud bussiga, kes veoauto kastis, kes taksoga, kes jala jne.
Kusjuures Baganisse sisenemiseks peavad turistid välja käima 20 USD. See on siis linna pääsemiseks. Kuhu raha läheb? Ei tea. Suutsime vähemalt niigipalju, et kui Ardo läks pileteid ostma ootasin taksos, ning tal õnnestus soetada vaid üks pilet. Hiljem keegi ei kontrolli pileti olemasolu, seda on vaja vaid sisenemiseks mõnda templisse. Kuid kahepeale 40 USD linna sisenemiseks oleks naeruväärne. Templid nähtud ootas ööbuss tagasi Yangoni. Kusjuures bussifirma, mida kasutasime oli võrreldav Tallinn-Riia bussidega, olles parim ning mugavaim transpordivahend kogu reisi jooksul.
 |
| Viljapeksumasin |
 |
| Bagan |
 |
Yangonist suundusime otse itta ranniku äärde, Ngwe Saungi, kus veetsime paar päeva. Koht on populaarne kohalike seas. Turiste võib kohata harva, mitte et neid ei oleks. Nemad veedavad aega oma kuurortis basseini ääres. Ngwe Saungi peamiseks atraktsiooniks on rand, seega veetsime aega rannas, rentisime rolleri, et ümbruskonda avastada ning „to do“ listist võib maha kriipsutada ka elevandiga sõidu. Ühel hetkel jalutades mööda randa nägime mitmeid rollereid rannas sõitmas, kas niisama omaks lõbuks või pakkudes küüti jalutajatele. Ega ka meie saanud alla jääda, suundusime oma rolleriga samuti randa ja sõitsime ühest otsast teise nii kaugele kui andis. Kuna me kumbki ei ole kogenud sõitjad, siis liivaluidetel manööverdamine oli kohati üsna keerukas. Rolleril suutsime ka rehvi katki sõita, remonditöökojas selgus, et tegemist oli ligi 10 cm pikkuse naelaga, millest üle sõitsime. Baganis sõitsin samuti oma rehvi tühjaks, mis tol korral vajas vaid õhku. Seekord kulus ligi pool tundi, sest kogu rehv tuli uuega asendada.
Järgmiseks sihtkohaks Kiaykito ( Golden Rock), kuhu jõudmiseks pidime uuesti Yangoni minema. Esmalt sõitsime Pathaisse, kus vahetasime transporti ja siis juba suunaga Yangoni. Bussis kohtasime kahte prantsuse tüdrukut, kes olid samut teel Yangoni. Jõudes Pathaisse otsisime koos õiget bussi. Leides üles transpordi, mis väidetavalt teel suurlinna, küsisid tüdrukud oma tugeva prantsuse aktsendiga „Does this bus go to Banguu?“, mille peale bussijuht vastu „Yes, Yangon, Yangon“. Vastuse peale hüppasime meie bussi, kuid tüdrukud otsisid välja oma reisijuhi „lonely planet“, sealt omakorda Myanmari kaardi ja suunasid kiirelt näpu Yangoni peale. Sekundi pärast olid ka nemad bussis. Peale 4 tundi bussi tagumisel istmel oli Yangoni jõudes tunne nagu kopsud, maks ja neerud on asukohti vahetanud.
Kui nimetada mõni mõttetu koht meie marsruudil, mille oleks pidanud vahele jätma, siis selleks oli „Golden Rock“ Kiaykitos. Esiteks oli öömaja täielik peldik (pidin voodilinu vahetama, kuna olemasolevad olid niivõrd mustad!) ning teiseks ei olnud kuldne kivi nii suurejooneline ja võimas üldse kui esialgu arvasime (tripadvisori ja wikitravel põhjal). Kuldne kivi on budistide üks peamistest pühakohtadest, kui ei ole just budist, siis ei ole mõtet sinna üldse minna. Kivi asub piirkonna kõrgeima mäe tipus, sinna saamiseks laetakse inimesed veoki kastidesse, kuhu paigutatud pingid ning linnast kestab sõit mäe tippu umbes tunnike. Kui arvasin, et mäe otsas on vaikne ning üks hiiglaslik kuldne kivi, mis eirab gravitatsiooni, siis tegelikult oli seal hulgaliselt restorane, hotelle, suveniiripoode ja paar-kolmtuhat inimest. Kivi ei ole üldse nii suur, kui piltidel tundub ja gravitatsiooni ei tundu see samuti eiravat.
Poole tunni möödudes alustasime oma jalutuskäiku, ei möödunud palju aega kui kusagilt kaugelt oli kuulda mürinat ja näha tulede valgust. Saime kaubaveoki peale, lisaks meile kahele oli ka kümmekond teist pimeduses kõndimas, kes samuti peale korjati ja veokikastis linna transporditi. Vaimselt olime küll valmis 4 tunniseks matkaks, kuid tegelikult vedas ikka kuradi hästi, sest ilmselt oli see ainuke transpordivahend, mis tol hektel veel liikvel oli.
 |
| Niimoodi veoautokastis veetakse inimesed kuldse kivi juurde. Kasti mahutatakse väga tihedalt kokku u. 50 inimest. |
 |
Järgmise päeva varahommikul startisime lõuna poole eesmärgiga jõuda Daweisse. Kõigepealt viis buss meid Mawlamyine´sse, kus plaanisime aega parajaks teha ja suunduda Daweisse. Kohapeal selgus, et Daweisse sõidavad vaid ööbussid. Kuna muid variante ei olnud, siis olime sunnitud veetma öö bussis (tegemist ei olnud mugavate poollamavate istmetega). Daweisse jõudsime kell 3 öösel! Pimeduses hakkasime öömaja otsima, mis ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Õnneks algas elu üsna varajaselt ja mõned tänavakohvikud olid avatud ka öösel, istusime jõime teed piimaga ja kell 5 saime juba hostelisse.
Dawei avati turistidele alles 2013. aastal. Valge inimene saab väga palju tähelepanu, enamasti heakskiitvat. Inimesed jäävad suu ammuli vahtima, lehvitavad, naeratavad, teretavad ning isegi pilti tahetakse teha. Jällegi rentisime rolleri ning läksime kanti avastama. Dawei läheduses asub palju avastamata randu, kuhu oli soov välja jõuda, pärast 5 tundi rolleriga otsimist mööda kruusateid, ei olnud edu märkimisväärne. Sõitsime ühest külast teise, aeg ajalt mööda metsasid, kuid avastamata randu ei leidnudki, lisaks läks meie sõiduvahend jälle katki, seekord kadusid pidurid. Kuid kui pidurid töökorras suundusime hoopis pearanda, kus saime jällegi rolleriga mööda randa sõita.
Daweist suundusime juba piirilinna Htee Kee´sse, kuhu sõit oli auklik, mägine ja rappuv. Viimased reisitabletid said õigel ajal kasutatud. Sõit kestis u. 4 tundi, olime kokku pressitud pisikesse bussi ja maksime selle eest 23 USD, sama sõit mujal maksaks kaks korda vähem või saaks väga luksusliku transpordivahendi. Piiriületus laabus lihtsasti ja kiiresti ning õhtuks olime Bangkokis.
Kommentaarid
Postita kommentaar