Laos

Kuang Si Waterfall, Luang Prabang

Laose piiriületus laabus üsna lihtsasti - tuli täita paberid, maksta viisatasu (eestlastele 30 USD) ning seejärel suunati ühe akna juurest teise juurde, kus tuli välja käia erinevas suuruses summasid - „turismitasu“ 2 USD ning passi tembeldatud pitsatid 3 USD.  Suundudes tagasi bussi poole ilmus nurga tagant välja mehike, kes suunas meid omakorda pisikesse ruumi, pani ette respiraatori ning osutas mingisuguse kiire otsaesistele, selle eest küsiti 1 USD. Kui kõigi teiste kehatemperatuuriks oli 27 kraadi, mis oli juba niigi absurdne, siis minu temperatuuriks tol hektel näitas 24,3 kraadi.

Piiriäärest suundusime edasi lähimasse linna Muang Khuasse, kus veetsime esimese öö. Linn oli väike, ega seal suurt midagi teha polnud, kuid pärast pikka ja väsitavat ööd ebamugavas ja rappuvas bussis sai vähemalt välja magada.  Muang Khuast sõitsime Põhja-Laose suurimasse linna Oudomxay´sse, mis jättis üsna väljasurnud ja tegevusetu koha mulje.

Muang Khua

Muang Khua

Menüü restoranis

Ühel hetkel vaadates kalendrit, avastasime, et meil oli jäänud Kagu-Aasias vaid mõned nädalad ja kuna Myanmari tahtsime ka jõuda, olime sunnitud kärpima oma reisi Laoses. Jättes vahele mõned kohad suundusime otse Luang Prabangi. Luang Prabang, nagu ka kõik ülejäänud põhja Laose linnad, on ümbritsetud mägedega. Vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. Näha võib väga palju munkasid ja templeid. Läheduses asuvad ka erinevad kosed, külastasime suurimat, Kuang Si koske, mis on ilmselt üks kaunemaid kohti, mida reisi jooksul külastanud olen.

Igahommikune munkade almuste kogumine ("alms ceremony") on kujunenud suureks tõmbenumbriks. Kell 6:00 päikesetõusuga täitub üks tänav almuseandjate ja munkadega. Kahjuks on almuste kogumine muutunud väga suureks turistiatraktsiooniks ning enamus almuseandjaid (välismaalased) teevad seda pigem enda lõbuks kui südamest. Selle asemel, et hoida distantsi ja lasta munkadel rahulikult kõndida ja almuseid koguda, ronivad mõned turistid tee peale ette, et saaks oma telefoni mõne selfie mungaga. Tuleb tunnistada, ka meie tegime mõne klõpsu, kuid seda siiski veidi eemalt ja üritades munkasid mitte häirida.

Karude kaitseala

Kuang Si Waterfall

Hommikune almuste kogumine ( alms ceremony) 

Giidid pigutavad turistid ilusasti ritta istuma,
et nemad omakorda saaks munkadele riisi anda

Luang Prabangile järgnes Vang Vieng. Tegemist on ainsa linnaga Laoses, kus on mingisugunegi ööelu, seetõttu võib kohata palju purjus turiste ning kuulda kõrvulukustavat muusikat. Nende peamiseks ajaviiteks pärast pikale veninud ööd on restoranid, kus saab lebotada madratsitel ning vaadata tunde seriaali "Friends" ning "Family Guy". Lisaks lõbustavad nad endid kummist rõngastega mööda jõge sõites ("tubing") ja õlut rüübates. Väidetavalt on paari aastaga mitmeid baare ja klubisid suletud ning kontingenti vähemaks jäänud, sellegi poolest võib kuulda väga valju muusikat ja kohata palju purjus noori. Jätsime tubingu kõrvale ning läksime hoopis kayakidega jõe peale. Selle jaoks pidime ühinema tuuriga, kahjuks. Lisaks kayakiga sõitmisele, mis oli tuuri parim osa, sisaldus ka koopa külastamine kummist rõngaga ning BBQ lõuna ja ülejäänud 4 kuni 5 tundi me ootasime grupikaaslaste järgi. Vang Viengist kahjuks ühtegi pilti ei ole.

Edasi juba unisesse pealinna Vientiane, et ajada korda viisaasjad Myanmari jaoks. Vahepal soetasime lennupiletid Bangkokist Yangoni, Myanmari. Selgus, et lennata oli kõige lihtsam ja kuna aega ei olnud enam palju, siis tegemist oli ka kiireima variandiga, 25ndaks märtsiks pidime olema Bangkokis. 

Otsustasime taotleda viisa saatkonnast, kuna taotlemine maksab 20-30 USD ning võtab 1-3 päeva. Pidavat olema kõige lihtsa, kiirem ja odavam variant. Lisaks on võimalik saada viisa ka internetist (50 USD ja võtab u. 4 päeva aega) ning teatud tüüpi sisenejatele on olemas ka " Visa On Arrival".

Jõudsime pealinna pühapäeva õhtul, et esmaspäeva varahommikul saatkonda minna. Plaanitud–tehtud. Jõudes hommikul saatkonda leidsime väravalt valge paberilehe, millel kirjas, et saatkond pühade tõttu suletud on. Seda me ei osanud küll oodata. Mis põhiline, pidime kahe päeva pärast juba Bangkokis olema ja et sinna saada oli vaja võtta öörong või ööbuss. Vahepeal käis juba mõttest läbi, et Myanmari ei jõuagi, peame lennupiletid tühistama või kuupäevi muutma või hoopis Laosesse jääma. Turismibüroodest ka kasu ei olnud ning „Visa on Arrival“ meie puhul ei toimiks. Mis siis ikka, tuli vaid loota, et järgmisel päeval on saatkond avatud ja viisa väljastatakse tõepoolest samal päeval.

Teisipäeva varahommikul olime nagu naksti saatkonna väravate taga, seekord saime sissegi. Meid tervitas sõbralik naisterahvas, kes tõi paberid täitmiseks ning teatas, et viisa saame kätte neljapäeval. Jäime ilmselt mõlemad teda suurte silmadega vaatama asudes kiirelt oma olukorda selgitama. Rahulikult kuulates teatas daam, et vaatab mis teha annab. Et jõuda rongile, mis suundus Bangkoki pidime viisa saama hiljemalt kell 3 samal päeval.

Täidetud vajalikud paberid,  kolm passipilti, passikoopiad, kinnitus lennupiletitest - materjalid viidi kusagile taharuumi ning meie jäime pöidlad pihus ootama. Mõne minuti pärast saabus naine tagasi ja teatas, et saame oma viisad samal päeval kell 15:30. Milline kergendus! Oli vaja leida veel rongipiletid ning ees ootas piiriületus, 12 tunnine rappuv rongisõit ning 8 tundi aja surnukslöömist Bangkokis. Myanmari suurimasse linna, Yangoni, jõudsime kella 10 paiku õhtul. 

Toredad onud Jaapanist, kes meiega lahkelt õlut jagasid.
Piiriületusrong teel Laosest Tai poole.

Pesa rongis.