Vietnami Pulm

Pruudiga

28. Veebruaril 2015 oli meil au olla külalisteks Vietnami pulmas. Kuidas me sinna sattusime?

Abielupaariks olid James ja Phuong, kelle pulmas me tegelikult oleme ka varem olnud, seda Austraalias. James on Wendi poeg ning nende Austraalia pulm toimus tänaseks pea kaks aastat tagasi, kus mina abistasin teenindamisel ning Ardo oli fotograafiks (Austraalia blogi). Nüüd täiesti juhuslikult sattus nii, et nende Vietnami pulm toimus täpselt meie reisiperioodi ajal. Kuna me ikka aeg-ajalt suhtleme Wendiga, siis jutud hakkasidki levima ning olimegi pulma kutsutud. Austraaliast oli kohal loomulikult ka Wendi koos tütardega ning James´i kaks sõbrannat.

Pulmad toimusid Ho Chi Minhi lähedal Cu Chi´s, kust on pärit pruut ja kus ühtlasi elab kogu tema suguvõsa. Kõik elavad üksteisest paarisaja meetri raadiuses – KOGU SUGUVÕSA! Kohalikus mõistes on tegemist pigem kõrgema eliidi rahvaga, kõik on mingitpidi ärimehed või –naised, kes omab hotelle, kes restorane, kes toodab vett, kellele kuulub Cu Chi loomaaed jne. Mitte ükski nendest ei kõnele aga inglise keelt, seega oli meie tõlgiks pereliikmest algkooliealine tüdruk, kes õpib rahvusvahelises koolis. Noogutamine ja naeratamine on muidugi peamiseks suhtlusviisiks.

Kui meie jõudsime Cu Chi´sse päev enne pulmi, siis Wendi oma perega oli seal juba mõned päevad varem. Tol hetkel olid nemad pere peamiseks prioriteediks, nende eest hoolitseti meeletult või nagu nad ise ennast kutsusid „Prisoners of Wedding“. Kogu seda hoolitsemist ja kontrolli oli nii meeletult palju, et hingamisruumist jäi puudu. Hoolimata sellest, et piirkond oli ohutu ja väike ning pereliikmete silmad alati igal pool, siis neil ei lubatud näiteks üksi jalutama minna. Kõikjale veeti autoga, ka 100m kaugusele restorani, kus pulmad toimusid. Kogu nädalakava oli „rangelt“ ette planeeritud - mis kell on hommikusöök, lõuna, õhtusöök, mis kell peavad tüdrukud olema meigis, juuksuris, mida tohib teha, mida mitte jnejne. „Rangelt“ sellesmõttes, et kohalikel on kellaaegadest siin riigis raske kinni pidada.

Pulma oli kutsutud 500 inimest, nende hulgas sugulased, sõbrad, sõprade sõbrad ja omakorda nende sõbrad ning külarahvas. Pulmad korraldati kahe nädalaga, ei ole nii et pool aastat varem hakkad korraldama, kõik organiseeriti väga lühikese aja jooksul. Olen veidi optimistlik, kui kirjutan organiseeriti, sest tegelikult oli kogu aeg üks suur kaos ja teadmatus ning organiseeritusest asi üsna kaugel. Näiteks pulmadele eelneval õhtul pani Phuong veel menüüd paika. Mõned päevad enne pulmi selgus, et ühe päeva asemel on pulm jaotatud kaheks päevaks – 27ndal tseremoonia kirikus ning 28ndal pulmapidu. Tseremooniast meie osa ei võtnud. Alles 27nda õhtul selgus umbkaudne pulmapeo alguskellaaeg, mis oli kogu aeg lahtine. Kusjuures lisaks pulmakutsete saatmisele on siin ka kombeks KÕIK kutsutavad inimesed personaalselt läbi külastada või helistada. Kui saadad vaid kutse, võib juhtuda, et kutsutu ei tulegi pulma. Külastamist tegi üks Phuongi onudest.

Seega, jõudsime Cu Chi´sse 27 päeval ja esmalt üritasime õige koha üles leida (1,5 h bussisõitu ja taksoga ekslemist mööda Cu Chit). Seejärel kohtusime Wendi ja teistega - nemad ööbisid Phuongi vanaema juures, kes elab üksi väga suures ja uhkes majas. Meid paigutati ühele sugulastest kuuluvasse hotelli, mis asus lähedal, paarsada meetrit mingis suunas. Tänu külalistele korraldas pere iga õhtu vanaema juures suure õhtusöögi (sellist õhtusööki korraldatakse muidu kord nädalas, mil räägitakse enamasti ärijutte). Algselt pidi õhtusöök algama kell 18:00, kuid lõpuks algas ligi kolmetunnise hilinemisega. Lisaks, enne õhtusööki kästi meil sõna otseses mõttes riided vahetada ja pesemas käia. Riietega, mida oled päeval kandnud, on ebaviisakas tulla õhtusöögile. Ega meil muud valikuvarianti olnud, käisime pesemas ja vahetasime riided. Lõpuks kui saime sööma hakata oli meie, külaliste, laud lookas ja kui midagi sai otsa toodi kohe juurde või kui midagi sai liiga palju kiidetud, mõistsid nemad, et soovime konreetset toitu veel ja minuti pärst oli lisaportsjon laual. Kusjuures naised valmistavad toidu, laste ülesanne on katta laud ning mehed, nemad magavad või lösutavad või teevad suitsu ja joovad õlut – ja seda vaatepilti olen näinud väga palju nii Kambodžas kui ka Vietnamis.

Pulma minek

Pulma alguskellaajaks jäi 11:00 hommikul. Olime nagu naksti õigel kellaajal kohal, kuid oh üllatust, ettevalmistused veel käivad. Seega otsustasime restorani kõrvalolevas kohvikus aega parajaks teha ja vietnami jääkohvi nautida ning tunni pärast uuesti vaadata, kas on muudatusi toimunud. Tolleks hekteks olid juba osad külalised saabunud ning neid tuli muudkui juurde ja juurde. Peagi saime lauda istuda ja pärast pisikest pidulikku tseremooniat toitu nautima hakata. Söögikordi oli kokku 7. Kui algselt ehmatas selline number ära, siis tegelikult on käigud üsna pisikesed ja kerged. Allpool pildid ja kommentaarid söökide kohta.

Ainukeseks alkohoolseks joogiks oli õlu, ei mingit kangemat jooki ega ka veini. Kusjuures õlut serveeriti soojana, õlleklaasi topiti rusikasuurune jäätükk, millele läks siis jook peale ja mõne minuti pärast sai nautida vesist solki. Lisaks olid karastusjoogid.

Samal ajal kui meie nautisime head ja paremat, oli pruutpaari kohustuseks käia absoluutselt kõigi 50+ laua juures, tervitada seltskonda, teha pilti ja peigmees pidi jooma iga laua juures. Kohal oli kaks kaamerameest ja kaks fotograafi, kes samuti filmisid ja pildistasid kõike ja kõiki. Kui mõtlesime, et tuleme pulma ja ilmselt läheb pidu päris pikaks, siis tegelikult kogu söömatrall kestis u. kaks tundi. Inimesed tulid, sõid ja läksid. Hoolimata sellest, et oli nädalavahetus, siis siin töötatakse ka laupäeval ja pühapäeval ning enamus läkski tagasi tööle. Kella poole kolmeks olime ka meie tagasi hotellis.

Pulm. Algus.

Pulm. Algus

Vietnami kohvi kondenspiimaga.

Grillitud põrsas

Ettevalmistused tänaval.

Kastides on grillitud põrsad.

Ainsate valgetena olime paigutatud kõik ühte lauda.
Üldjuhul on naised ja mehed eraldi laudades.

Rahakast.
Olles ainsad, kes ei kinkinud raha,
panime oma tagasihoidliku pakikese kasti taha peitu.

Iga külaline sai rinda lille.

Pruutpaari pidulik saabumine

James ja Phuong

James perega ning Phuon perega.
Kusjuures Wendil ja tüdrukutel ei olnud õrna aimugi, et peavad lavale minema.
Veel vähem teadis Wendi, et peab kõne pidama.

James avas esimest korda elus vahuveinipudelit. 

Ilutulestikust laval ei olnud James´il õrna aimuigi.

Müstiline pulmakook,
mida ükski pulmakülaline maitsta ei saanud.
Lisaks müstislisele koogile oli Phuong Austraaliast ostnud ja spetsiaalselt pakendada lasknud ka
500 šhokolaadikarpi, igale külalisele üks. Ei ole tänaseni näinud.

7 - käiguline menüü

1. käik - Mereannisupp
(Kui Ardo oleks peale esimest suutäit veel teise võtnud, siis ta oleks seal samas oksele hakanud)
Tegelikult ei olnud nii hull aga limane tekstuur muutis supi pigem tülgastavaks.

2. käik oli põrsaliha, kuid sellest jäi pilt tegemata.

3.käik - hiidkrevetid.
Lauale toodi veel elusad ja liigutavad krevetid.

Mõne minuti pärast krevetid enam ei liigutanud.

4. käik- keedetud kana

5. käik - kalmaar

6. käik - mereannisupp nuudlitega
7. käik - viinamarjad. Pilt jäi tegemata.

Pulm.
Kokku 55 lauda, igas u. 10 inimest. Lisaks on kõrval väiksem ruum.

Pruutpaar tervitamas iga laua külalisi.

Grupipilt.
Päris täpselt ei oska nimesid nimetada.

Rolleriparlka

Köök.
Nõudepesu.

Köök.

Siis kui sööming läbi oli.
Prügi ja kõik muu, mis on otsas või mida ei ole vaja läheb laua alla.

Väidetavalt pidi õhtul kella kuue paiku tulema ka pidu vanaema juures, kuid kui olime kell 18:00 kohal ei toimunud mitte midagi. Kuna saime nö vaba õhtu, siis otsustasime koos James´i ning sõbrannadega minna kuskile suvalisse restorani või baari. Restorani alla mõtlen plastikust toole tänava peal. Leidsimegi mingisuguse koha, kus absoluutselt mitte keegi ei kõnelenud keelt, kuid see eest kujunes õhtu väga toredaks.

Kuna valge inimene on Cu Chis haruldane, siis saime kogu restorani külalistega väga kiirelt sõpradeks, üle kivide ja kändude saime tundmatus keeles menüüst valitud maitsva õhtusöögi ning joogid. Ja siis hakkas trall pihta. Võõrad mehed kõrvallaudadest hakkasid kambakesi või ükshaaval meie laua juures käima ja absoluutselt iga üks tahtis juua õlut James´iga, põhjani. Nii James siis muudkui jõi ja jõi. Seejärel tahtsid kõik meiega pilti teha ning aeg ajalt käisid mingid suvalised tüübid kõrvallaudadest kontrollimas, kas meil ikka on piisavalt juua ja kas kõik on ikka korras. Üsna keerukas on kirjeldada kuid väga huvitav õhtu oli. Hiljem muidugi selgus, et tegelikult meile ei antud vaba õhtut, Phuong ootas meid teises restoranis, kus ta oli oma sõpradega. Seda juhtub tihti – keelebarjäär pruudi ja peigmehe vahel.

Õhtu lõpetasime aga karaokes. See ei olnud mingi tavaline karaoke, et on baar ja inimesed, kes laulavad kõvasti ja valesti. Meid paigutati kuskile punaste nahkdiivanitega privaatruumi, kus oli teler ja mikrofon ning vaid meie seltskond. Lubasin laulda, kui mulle leitakse eesti keelne laul, õnneks seda ei juhtunud. 

Kohalikega sõbrustamas

Selfie-time

Karaoke