HCMC
Vietnami suurimas linnas, Ho Chi Minh Citys, veetsime aega ehk liigagi palju, paar päeva enne pulmi ning paar pärast. Tulles Phnom Penhist oli esmamulje linnast hoopis teine - puhtam, arenenum ja kogu õhkkond kuidagi mõnusam. Eriti meeldis vaatepilt kuidas hämaruse saabudes park täitus inimestega - kes tantsib, kes jookseb, kes teeb kohapeal mingisuguseid veidraid liigutusi, lapsed mängivad palli ning välijõusaal oli pungil inimestest.
Külastasime erinevaid turgusid, sõjamuuseumi, samuti käisime HCMC kõrgeimas tornis „Bitexco Financial Tower“, kust avanes 360 kraadine vaade linnale ning loomulikult käisime ära ka Mekongi jõel. Tuur kestis kokku ligi 10 tundi, kell 8 hommikul väljasõit ning tagasi linnas olime kella 18 paiku.
Eestlastele kohaselt oleme alati täpsed igal pool, kui on kohtumisaeg paika pandud, siis üldjuhul oleme paar minutit varemgi kohal, kindluse mõttes. Juhused kui hilineme on väga harvad. Üks nendest juhtudest oli just sel päeval. Ostsime tuuri läbi hosteli, kus me ise tol hetkel ei ööbinud (ööbisime kaks ööd enne pulmi seal, kuid Cu Chist tagasi tulles ei olnud neil vabu tube). Pidime kell 8:00 olema retseptsioonis, kuna aga otsustasime enne hommikust süüa, jõudsime kohale kell 8:03 (!) ja meie grupp oli juba lahkunud. 99,9% juhtudest oleme meie need, kes ootavad, mitte 3 minutit vaid pigem 30 või 60 või lausa 90 minutit. Esmalt jooksime administraatoriga grupile järgi, kuid nemad olid juba haihtunud ning siis jooksime teises suunas turismibüroosse, kus ootas grupp bussi väljumist.
Kusjuures maksime selle eest 8 USD, meie grupis oli u. 20 inimest. Privaattuur, mille soetas Wendi perega maksis aga 60 USD (inimese kohta) ja nagu hiljem selgus, siis külastasid nad täpselt samu kohti.
Üldkokkuvõte tuurist on peaaegu positiivne, kui välja arvata asjaolu, et meie pereisast giid (kes tuuri alguses kuulutas:„You will be my family!“) tahtis kaks "pereliiget" kuskile metsade vahele jätta, kuna täiesti arusaadavatel põhjustel olid nad rattasõidu ajal ära eksinud. Giid kostis selle peale, et teda ei huvita, kuna kellaaeg oli ette antud, mil peab tagasi olema. Ülejäänud seltskond otsustas siiski esmalt oodata, ehk jõuavad seiklejad metsade vahelt ise tagasi, kuid 15 minuti möödudes seda ei juhtunud. Seega osad pereliikmed läksid kaduma läinud hindut ja ukrainlannat otsima. Leidsime.
Kui antud juhtum välja arvata ning see, et igal pool üritati turistdele pähe määrida suveniire kaks korda kallimalt, kui näiteks turult otstes, siis tegelikult oli paadisõit Mekongil vahva. Külastasime ujuvat turgu, kohta, kus valmistati riisipaberit ja kookoskomme, meile lauldi vietnami rahvalaule ning hinna sees oli ka üsna kesine lõuna ning tee- ja puuviljapaus.
Päeva nael oli muidugi see, kui täiesti juhuslikult metsade vahelt jalgrattaga välja sõitsin ja Wendi otsa komistasin. Teadsime, et ka nemad on tuuril, kuid siin on päevas sadu paate ja tõenäosus kohata tuttavaid on minimaalne.
Mui Ne puhul on tegemist kuurortlinnaga u. 300 km HCMC põhjapoole. Mui Ne´sse tulime siinsete liivaluidete pärast. Jõudes kohale, selgus, et tegemist on meie idanaabritele suunatud kuurortlinnaga. Lisaks inglise keelele on tõlked igal pool ka "ilusas" vene keeles. Üllataval kombel oli aga linnake rahulik, vaikne ja odav. Tundub, et kõrghooaeg ei olnud veel alanud – väga hea!
Parimaks viisiks liivaluidete külastamiseks on maastur. Soetasime tuuri, mille jooksul külastasime valgeid ja punaseid liivaluiteid ning mingit kena allikat.
Järgmine päevane vahepeatus oli mägilinnas Da Latis. Kuna piirkond on tuntud eelkõige kohvi- ja teeistanduste poolest, ostsimegi mõne tee- ja kohvipaki. Kliima on siin tunduvalt jahedam, päeval on tunda eesti kesksuve ja õhtud on justkui augustikuu viimased suveõhtud.
Da Latis asub kuulus „Grazy House“, mille on disaininud ja kus ühtlasi elab ka Vietnami arhitekt, kes on õppinud arhitektuuri Moskvas. Algselt naine plaanis ehitada maja iseenda jaoks, kuid 90ndatel avati see vaatamiseks ka kõigile teistele, sellest ajast ongi tegemist ühe peamise turistiatraktsiooniga Da Latis. Koht ise on väga veider, tunne nagu jalutaks kuskil muinasjutumaal.
Mägisest ja jahedast Da Latist otsustasime sõita 600 km põhjapoole Hoi An´i. Mis see 600km sõitu ikka on, mõtled? Meil võttis kogu reis aega ei rohkem ega vähem kui 21 tundi (1.5 h peatus Nha Trang´is kaasa arvatud). Tegelikult pidi sõit kestma 17 tundi, kuid kuna meie buss osutus ka mingil määral kaubabussiks, siis kauba peale ja maha laadimine iga poole tunni tagant peatudes võttis oma aja. Lisaks ette nähtud 20 minutiline paus kujunes 40 minutit pikemaks, kuna buss ei läinud käima. Vähe veel sellest, pärast pikka pausi, u 2 tunni jooksul lõhkes kaks rehvi, mistõttu sõitsimegi 20 km/tunnis kell 3 öösel, et leida kohta, kus saaks rehve vahetada.
Hoi An´i kohta niipalju, et 17 ja 18 sajandil oli tegemist tähtsa sadamalinnaga, tänapäeval on linnake mõnus ning arhitektuuri poolest väga erinev ülejäänud Vietnamist.
Esialgu plaanisime Hoi An'ist suunduda paarsada kilomeetrit põhjapoole Hue´sse, kuid olime sunnitud oma plaane veidi ümber tegema, kuna Vietnamis oldud aeg oli kujunenud pikemaks kui plaanisime. Hoi An'ist suundusime otse pealinna Hanoisse, seda lennukiga. Kaalusime ka bussi ja rongi varianti, kuid kõige lihtsamaks ja kiiremaks variandiks kujunes siiski siselend. Hinnapoolest ei ole ka väga suurt erinevust. Hanoisse jõudes tervitas meid pilves, sombune ja jahe ilm. Mitte selline, et tahaks vaid kampsuni peale panna, nagu Da Latis. Tahaks ka kindaid ja salli.
Plaanisime küll kohe edasi suunduda kuulsasse Halong Bay´sse kuid tol hetkeks busse enam ei sõitnud, seega päev möödus mööda vanalinna jalutades ning vihma eest põgenedes. Järgneval päeval aga juba Halong Citysse, kust suundusime edasi Cat Ba saarele. Buss viis meid täiesti valesse piirkonda, kohta kust lähevad hirmkallid turistibaadid tuuridele, ühtlasi pakuti meile ka 300 000 dongi eest Cat Ba saarele sõitu (3 tundi). Teadsime, et kuskil läheduses on sadam, kust saab kiiremini ja odavamalt otse saarele, kuid kus?! Tõrjudes tuuripakkujaid, mehikesi, kes pakuvad küüti rolleriga, leidsime takso ning suundusime sadamasse. Tol hetkel lootsime, et takso viib meid õigesse kohta. Viis. Praamipileti hinnaks 60 000 dongi ja sõit kestis vaid tunnikese.
Kahjuks ilmaga ei vedanud ka sealpool. Selgus, et kõrghooaja alguseni on jäänud veel kuu ning kohale jõudes olime ümbritsetud erinevate majutusasutuse pakkujatest. Kuna turiste on vähe, siis ka öömaja leidmine oli lausa lust, enamus hotelle olid tühjad ja hinnad väga madalad, kõigi jaoks oli oluline vähemalt üks klientki saada. Kuna rannajoon on pungil hotellidest, siis leidsime üsna lihtsalt öömaja – väga suur tuba, 8 USD ja vaade merele.
Kahjuks meie aeg saarel jäi lühikeseks, võtsime päeva paadituuriks Halong Bayl ja juba järgmisel päeval olime sunnitud lahkuma kuna ilm muutus vihmasemaks ja jahedamaks. Suundusime tagasi Hanoisse, kus veetsime 5 tundi ja siis juba ööbussiga mägisesse Sapasse.
Sapasse jõudsime kell 3 öösel (sel korral jäi buss kogu reisi jooksul terveks). Bussis lubati magada kella 6:30ni ning siis juba aeti kõik välja. Seejärel oli vaja leida öömaja, mis osutus veidi keerukaks, kuna hommikune nähtavus oli nullilähedane. Kogu linn oli maetud paksu udu või pilve sisse. Lõpuks siiski leidsime hotelli üheks ööks. Kuna oli nädalavahetus ja Sapa on kohalike seas kõige populaarsem sihtkoht, siis teiseks ööks meil ei õnnestunudki öömaja leida, kuna absoluutselt kõik oli täis. Kui meil oli Sihanouk Villes öömaja leida keerukas, siis sel korral oli see lausa võimatu.
Sapa ise on rahulik mägilinnake, esimesel päeval matkasime linna lähedal oleva mäe tippu, kust avanes kaunis vaade linnale ja ümbrusele. Teisel päeval matkasime koos giidiga, kelleks oli Hmong hõimu kuuluv 18 aastane tütarlaps. Kusjuures matku on võimalik soetada läbi reisibüroode, kus ilmselt on koos 20 inimest pluss giid. Teine, tunduvalt parem variant on otse „giididelt“, kelleks ongi hõimurahvad. Hommiku hakul täitub linnake hõimurahvastega (Hmong, Giay, Red Dao), kes tulevad lähedalasuvatest küladest linna tööle - müüvad riideid, kotte, ehteid, pakuvad giiditeenust. Igal sammul võib kuulda „shopping?“ või „trekking?“. Positiivne kogu matka juures oligi see, et ei olnud kedagi teist, kellega pidi arvestama - vaid meie kaks ja giid. Mägine matk kestis kokku ligi 5 tundi, mille jooksul läbisime 13 km. Matk viis meid esmalt Lao Chai külakesse, kus Hmong'i tüdruk elab, suundusime tema koju, kus ta meile lõunasöögi valmistas. Sealt edasi Ta Van külakesse ning tagasi Sapasse tulime juba rollerite seljas. Kultuurile kohaselt abiellus meie Hmongist giid 15 aastaselt ning hetkel äsja täisikka jõudnuna kasvatab 1.5 aastast poega. Tüdruk ei ole kunagi Sapast kaugemal käinud. Küsimuse peale „Kas sa oled Hanois käinud?“, sain tagasihoidliku vastuse „ Võib olla kunagi hiljem“.
Sapast edasi aga juba piiriäärde Dien Bien Phusse ning sealt Laosesse. Sõit Sapast piiriäärde osutus aga kõige keerukamaks sõiduks senini. Esiteks ei olnud buss üldse selline ööbuss, millega seni sõitnud oleme - istmed olid küll poollamavad, kuid tunduvalt ebamugavamad, jalaruumi vähe ning lisaks oli tee väga mägine. Pagas paigutati katusele ning pisikesed Vietnamlased täitsid mõlemad vahekäigud nagu silgud pütis. Hommikul kell 4:30 jõudsime Dien Bien Phusse, sealt kell 5:30 tavabussiga Muang Khuasse, mis asub juba Laoses.
 |
| Matk mägedes, Sapa |
 |
| Riisipõllud, Sapa |
Kommentaarid
Postita kommentaar