Kaks nädalat Kambodžas

Rabbit island

Kep

Mõnus ja rahulik, kohati võib olla liigagi rahulik linnake rannikuääres. Kep´is võtsime päeva niisama olemiseks ja mittemidagi tegemiseks. Linn jookseb mööda rannikut ja majutusasutused on üsna laiali valgunud. Leidsime öömaja „Crab Market“ piirkonnast, kus asub pisike turg ning palju restorane. Kep on suurepärane võimalus põgenemiseks kärast, melust ja sellest segasummasuvilast, mis valitseb mujal Kambodžas. Võrreldes ülejäänud Kambodžaga on liiklus Kep´is äärmiselt rahulik, seega turistidel on suurepärane võimalus harjutada rollerioskust või rentida jalgratas. Kuna oleme pigem jalamehed, siis otsustasime kondimootori kasuks või noh tegelikult kasutasime tuktuki ka. Tagantjärele mõeldes oleks ehk pidanud rentima ratta, kuna mõned tunnid päikese käes jalutamist päädis sellega, et veebruarist kujunes nahavahetuskuu, teisisõnu päike tegi natuke liiga.

Lihamüüja turul.

Veel üks lihamüüja turul

turul

Kep

Kusjuures, mitte templid, monumendid, muuseumid ega muud rohkem ja vähem pühalikud kohad, vaid hoopis igasugused turud on kujunenud meie peamisteks vaatamisväärsusteks, seega nendest tuleb ilmselt veelgi pilte.

Koh Tonsay ( Rabbit island  - Jänesesaar)

Kep´ist 20 minutilise paadisõidu kaugusel asub pisike jänesesaar. Saar on rahulik, unine, vaikne. Majutusvõimalusteks on väga lihtsad bungalow´d ning ka rohkema raha eest VIP bungalow´d. Meie ööbisime selles lihtsamas variandis. Vähem kui kilomeetri pikkune rannariba on peamine koht, kust leida öömaja, restorane ning nautida päikest ja merd, suur osa saarest on praegu veel mattunud dzunglisse, kuid ilmselt mitte väga kauaks, sest on näha jälgi ehitusest ( või vähemalt kunagi on toimunud metsaraie ning teedeehitus). Saarele saime ringi peale teha, mis võtab u. 2h ning lõpuks sai ujumas käidud.

Kui jänesesaarele oli üsna lihtne saada, siis ärasaamine oli juba veidi keerukam. Paadid sõidavad küll turistidega pidevalt sisse ja välja, kuid nad peatuvad erinevates kohtades, seda vaid korraks ja on üsna kiirelt tagasi teel. Loomulikult kui mina olen ranna ühes otsas, siis sissetulev paat otsustab peatuda hoopis teises- nii me pendeldasimegi edasi-tagasi kuni lõpuks jõudsime ühe paadini, millega saime mandrile. Edasi juba pisikese vahepeatusega Kampotis populaarseimasse kuurortlinna Sihanouk Ville.

Teel Rabbit Islandile

Rabbit Island

Meie lihtne ja tagasihoidlik bungalow 

Rabbit island

Sihanouk Ville

Kohale jõudsime 20. Veebruaril, arvestamata asjaolu et KÕIK maailma asiaadid on tulnud siia tähistama Hiina uusaastat, siis oli öömaja otsimine väga keerukas. Seoses pidustuste ning turistide hordidega olid enamus majutusasutusi hindu tõstnud. Seega kui esimesest kohast saime vastuseks 30 USD öö, siis oli üllatus suur (kui välja arvata Tai, siis oleme öömaja eest maksnud vähem kui 20 USD öö). Kokku käisime uurimas ligi 20 erinevas hostelis, külalismajas ja hotellis – enamus olid täis või hind ületas kahekordselt meie võimalused. Kui alustasime oma otsinguid rannale üsna lähedalt, siis vähemalt meie loogika ütles, et mida kaugemale kõndida, seda odavamaks hinnad lähevad ja ka vabu tube peaks rohkem olema. Ei olnud nii.

Lõpuks otsustasime tuk-tukiga suunduda tagasi mere äärde ja põhimõtteliselt esimene koht, kuhu sisse asutsime teatas, et neil on küll veel üks vaba tuba olemas. Jess! Hind on küll kõrgem, kui muidu, kuid ei ole tappev. Kokkuvõttes meie loogika ei pidanud paika, otsimine oli mõttetu ja sellises kliimas päris kurnav (ilmselt me ei jalutanud just teab mis pikki kilomeetreid maha, kuid ka 2-3 km enam kui 35 kraadises kuumuses ja veel seljakotiga on kuradi väsitav).  Sellegipoolest leidsime lõpuks väga hea öömaja- asukoht peatänaval, väga suure toaga ja rõduga.

Tahtsime ka eestlastele kuuluvas Beach Road Hotelli minna, kuid teisel katsel kui suundusime tagasi, oli ka see juba täis. Küll aga leidsime ühe kohviku, Cafe Amigo katusel lehvimas sinimustvalge lipu, valjus emakeeles kõneleva baaridaami ning kaks eestlast, kelle kurgust oli alla läinud juba veidi rohkem kui kaks õlut. Otsustasime ka siis proovida vähemalt midagigi eestlastele kuuluvast baarist. Kahjuks teenindaja ei mõistnud meid esimesel korral, seega teisel katsel läks Ardo juba lihtsamat teed ja tellis vaid õlle ning mina võtsin jäätise, mis kahjuks ei olnud eriline maitseelamus. Kuna leti taga ja ääres olevad kodanikud olid väga lärmakad ja lõpuks hakkasid kuulama soome keelseid laule, siis tegime üsna kiirelt sääred. 

Sihanouk Ville on laias laastus koht rannas lebotamiseks ning pidutsemiseks.

Vietnami viisasid ei ole ikka veel saanud, selleks suundume tagasi pealinna.

Kampot.
Kui edev võib veel olla?!

Sihanouk Ville.
Ülerahvastatud rand. 

Apteegis.

Sihanouk Ville.
Kanepi kasutamine maitseainenga on riigis legaalne.
Kui mõne söögikoha nimetus algab sõnaga "Happy..",
siis on teada, millega tegu. 

Sihanouk Ville, Kong hotel.
MEie väga suur tuba.
Teisel pool klaasseina on kohe teine tuba suure voodiga.

Sihanouk Ville.
Kontrast kohalike ja turistide ala vahel.
Siin einestavad ja naudivad üksteise seltskonda siseturistid.

Sihanouk Ville.
Sellised toolid kuuluvad välisturistidele.

Phnom Penh

Esiteks, pean natuke oma sõnu sööma. Kui oma varasemas postituses mainisn, et Phnom Penh ei ole koht, kus aega raisata, siis tegelikult võib pealinnas natukene rohkem aega veeta küll kui vaid kaks päeva. Suundusime rannikult veel mõneks päevaks tagasi Phnom Penhi, seekord juba targematena. Öömaja otsimise kogemusest Sihanouk Villes ja varasemalt ühest halvimast öömajast Phnom Penhis, otsustasime seekord veidi eeltööd teha – googeldada ning broneerida tuba mõnes hostelis. Valituks osutus Mad Monkey Hostel, mis on küll puhas ja korralik, kuid kuna meie tuba asus baari üleval ja boileriruumi kõrval, siis oli lärmi nii ühelt kui teiselt poolt veidi liiga palju.

Ilmselt minu arvamus pealinna kohta muutus seetõttu, et eelmisel korral sattusime kuidagi väga valesse kanti, kus oligi liiga palju kõike - kära, mustust ja lärmi. Seekord asusime veidi eemal ja piirkond oli tunduvalt mõnusam.

Viimased päevad Phnom Penhis möödusid üsna rahulikult. Külastasime Russian marketit, kus väidetvalt müüakse järgitehtud esemete hulgas ka hulganisti orginaaltooteid tuntud bränditelt. Tooted on pisidefektidega, kuid see eest kordades odavamad. Meie tegime oma shoppingud hoopis marketi kõrvaltänavatel, mis raskendas seljakotti paari hilbu võrra.

Suureks plaaniks oli külastada ka geonitsiidimuuseumit, „killing field´si“ ehk surmavälju ning central marketit, kahjuks ei läinud kõik plaanipäraselt. Juba kaks nädalat oleme reisinud ja kõik oligi liiga hea, et tõsi olla :) ehk siis sain toidumürgituse. Tegelikult genotsiidimuuseumisse jõudsime küll, isegi saime piletid soetatud, paar minutit ringi vaadata, kui järsult enesetunne halvenes, kiirelt tuktuki peale ning tagasi voodisse. Ei olnud tore päev.

Lõpuks aga saime oma Vietnami viisaasjad korda aetud, 65 USD per face ning järgmiseks päevaks olid viisad juba olemas!

Phnom Penh

Nüüdseks oleme jõudnud Vietnami suurimasse linna Ho Chi Minh Citysse ( Saigon).