Nädalaks Armeeniasse

Yerevan, Armeenia.

Armeeniasse saabudes, veetsime paar ööd Yerevanis. Peale mida suundusime maapiirkondadesse. Nüüdseks liikusime enamasti juba teeperval hääletades. Kuna mina ei ole just väga kogenud hääletaja (täpsemini kolm korda Austraalias olles) siis algselt olin veidi skeptiline. Ardol aga see-eest on kogemust enam kui küll. Minu skeptilisus kadus aga juba esimesel korral, mil ei jõundud pöialt teeääres püstigi tõsta, kui autod peatusid ja tundsid huvi kahe suure seljakotiga võõramaalase vastu. Üldiselt ongi nii, et kui esimene auto ei peata, siis teine peab ikka kinni.

Yerevan, Armeenia.

Armeenia "ema"

Esmalt suundusime Yerevanist Ararati maakonda, mis paikneb Türgi piiri lähedal ja kus asub Armeenia Apostliku Kiriku klooster Khor Virap. Kirikuid, kloostreid ja igasugu religioosseid ehitisi on Gruusias ja Armeenias meeletult palju, nii et üritan vältida nende liigset mainimist, samas on tegemist peamiste vaatamisväärsustega. Tulles tagasi Khor Virap´i juurde, nimelt avanes sealt võrratu vaade Ararati mäele!

Taamal näha Khor Virap ning kaugemal Türgis asuv Ararat.

Khor Virapist suundusime juba edasi väikelinna Yeghegnadzori. Miks me sinna läksime? Siiamaani mõtisklen, sest seal ei olenud absoluutselt mitte midagi! Pühapäevane päev, linnake oli justkui välja surnud ja peamised vaatamisväärsused olime meie. Tihtipeale jääb mulje nagu seljakotirändajad on vaatamisväärsused kohalikele, kuna pilgud, mis meid saadavad on kirjeldamatud. Meeletult palju kohtab ka noorukeid ja lapsi, kes tunnevad ülimat heameelt selle üle, kui saavad võõramaalastele poetada väikese inglise keelse sõnakese: "Hello!" ja kui kuulevad ka vastust on naeratus kiirelt tulema.

Kui restoranis tuleb menüüd lugeda taskulambi valgusel.
Yeghegnadzor, Armenia

Teel Yeghegnadzori. Kuna marshrutka oli pilgeni rahvast täis,
siis tekkisid mägedes väikesed probleemid, mis said aga lahendatud kiirelt.

Millega on aga väikesed takistused või probleemis, on meie vene keele oskus. Ei saa öelda, et jääme hätta, kuid tänasel päeval mõistan, kui palju rohkem oleksin pidanud pingutama vene keele tundides. Kõik inimesed, nii noored kui ka vanad kõnelevad vene keeles, kuid inglise keel ei ole sugugi laialt levinud. Sellegipoolest saame hakkama, sest elementaarseid väljendeid mõistame, samuti saame enamasti aru, mida meile öelda tahetakse, kuid jube raske on vestlust kujundada, kui sõnaraamat peab pidevalt näppus olema.

Yeghegnadzorist suundusime juba edasi lõunapoole Goris´esse. Jällegi väga palju mägesid ning kirikuid. Teekond ühest sihtpunktist teise oli nauditav ja vaade maastikule ning mägedele hingematvalt kaunis. Goris lähedal asub ühtlasi ka maailma pikim köisraudtee "Wings of Tatev"- 5,7 km üks suund. Kuna olen ka varem köisraudteel sõitnud, siis ei olnud küll midagi uut või erilist, kuid vaade mägedele ja orgu oli võrratu.

Goris, Armeenia.

Hääletades sattusime vana Volga peale,
millel puudus tagumine iste ja nii me seal kükitasime mõned kilomeetrid.

Koobaslinn. Goris.

Tatev, Armeenia

Vaade köisraudteel- "Wings of Tatev"

Gorisest suundusime tagasi Yerevani ning seekord juba leidsime öömaja couchsurfingu kaudu. Iraani päritoluga noormes Nariman pakkus meile öömaja paariks päevaks või tegelikult pakkus koguni nädalaks, kuid otsustasime edasi,  täpsemalt tagasi Gruusiasse suunduda.