Penang ja Cameron Highlands

Uskumatu, et olen veetnud juba enam kui kuu Malaisias. Viimane nädal möödus Penangis ja Cameron Highlandil. Plaanis oli külastada ka Melakat, kuna aga hetkel on väga vihmane, siis kahjuks sinna ei jõudnudki.

Oodatust varem startisin aga Penangi poole, mis asub Malaisia poolsaare põhjaosas. Pealinn George Town on eelkõige kuulus oma kauni ja omanäolise arhitektuuri ja kunsti poolest ning kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Penang on ühtlasi tuntud ka kui toidugurmaanide paradiis ja Malaisia toidupealinnana.

Eelnevalt majutust ei broneerinud, kuna teadsin, et Geroge Town ei ole just üle mõistuse suur ja otsustasin kohale jõudes ringi vaadata. Juhtus aga nii, et bussijaamas kohtusin ühe toreda Inglise tüdrukuga, kellel oli voodikoht broneeritud "Red Inn Heritage" külalistemajas, kus juhtus olema vaba koht ka minule. Külalistemaja on väga mõnus, hubane ja moderne. Penangis möödus aeg enamasti ringi uudistades, olime mõlemad Michaelaga piisavalt laisad, et hakata mingeid tuure broneerima või vaatamisväärsusi külastama. Esimesel päeval jalutasime mööda George Towni tänavaid, hoolimata sellest, et vihma sadas ja lõpuks olime märjad kui kassid. Teisel päeval otsustasin šhoppama minna, nüüd siis juba üksinda, kuna Michaela läks Langkawile. Avastasin ligi kolm suurt kaubanduskeskust ja lisaks pisemaid poode. Pärast ligi poole tunnist shopingut taipasin, et tegelikult ei olegi väga midagi osta, kuna riided ja üleüldse kaup on igal pool ühesugune, hoolimata sellest, et üks kaubanduskeskus oli 5 korruseline.

Red Inn Heritage külalistemaja

Kui ütlen, et söön India restoranis,
siis mõtlen midagi taolist :)

Järgmisel päeval sõitsin mägisele Cameron Highlandile, mille tõmbepunktideks on enamasti mäed, jahedam kliima ja tee- ning maasikaistandused.

Broneerisin voodikoha "De Native Guest Houses". Saabudes avastasin, et koht on kuidagi tühi ja nagu mahajäetud. Asub veidi eemal peatänavast (mitte palju, ligi 10 min jalutada) netivõimalust ka ei ole. Olin kindel, et otsin uue hosteli, kuid kohtudes omanikuga, mõtlesin ümber. Õigemini sõidutas Krish (omanik) mind lahkelt keskusesse, et saaksin uue koha leida, poolel teel suutis ta mu meelt muuta.

Minu tuba,
De Native külalistemaja

India päritoluga Krish on lahke, abivalmis ja tore, hea meelega nõus sõidutama edasi-tagasi. Ühikatoa asemel sain omale isikliku suure toa ning järgneval kahel päeval oli Krish minu isiklik giid.

Mõned korrad kuus käib ta ühes aborigeenide külas kohalikele veidi maiustusi viimas, seekord otsustasin temaga ühineda. Ligi tund aega sõitu ja sama palju matkamist džunglis läbisime kolm külakest. Uskumatu on näha, et veel tänapäeval elavad inimesed täiesti eraldatult, söövad seda, mis kätte saavad ja maailmast väga palju ei teagi. Hiljuti said külad omale elektri, veesüsteem samuti toimib, kuid palju muud neil ei olegi. Lastel on keerukas koolis käia, kuna tee on väga raskesti läbitav, jalgsi on veidi pikk maa ja sõiduvahendiga on keeruline.

Hiljem käisime templis ning teeistandusele vaadet nautimas. Arvan, et tuur, mille Krish mulle tegi, lööb silmad ette paljudele pakutavatele tuuridele. Lisaks mitte ükski neist ei paku aborigeenide külade külastamist ja tegelikult ega kohalikud väga tahagi turiste oma kodude lähedale, kuna aga Krish on käinud seal aastaid, siis sain selle au temaga ühineda. Igatahes väga lahe oli!

Järgmisel päeval sõidutas ta mind veel niisama ringi ja kohtasime jällegi kohalikke, kes elavad nagu muistsetel aegadel ning nautisime "teh tarek´i" ühes teeistanduses. Ahja lõpuks, paar päeva enne Malaisiast lahkumist sain ka ära proovitud kurikuulsa puuvilja- Durian. Kas asi on minus või minu lõhnatajus, aga ei saa just öelda, et puuvili haiseks nii õudsalt nagu paljud väidavad. Maitse on omapärane, konsistents kreemjas ja hiljem jääb veidi mõru maitse suhu. Piisab aga kahest ampsust, sest väga palju rohkem ei suuda süüa. Ei kujunenud küll lemmikuks, kuid vähemalt proovitud! :)