Kõndisin ükskord kraatri serval

Lõpuks, pärast pea kahe nädalast ootamist ja immigratsioonivahet sõelumist, saime ka oma viisad pikendatud. Kolmandal, viimasel visiidil oli immigratsiooniametist vaja vaid passid kätte saada, selleks kulus umbes pool tundi. 

Veetsime veel viimase öö Denpasaris ning juba järgmisel päeval kihutasime bussi ning praamiga Jaava saarele, Probolinggo nimelisse linna. Jaava on suurima elanike arvuga saar maailmas. 2014.aasta seisuga elas saarel 141 miljonit inimest, mis on 56,7% kogu Indoneesia rahvastikust.

Kui lahkusime Balilt, oli plaan jõuda Indoneesia kõige kuulsama vulkaani, Mt. Bromo, otsa. Probolinggost edasi väiksesse külla Cemoro Lawangi, mille kõrgus merepinnast on 2217 meetrit ning asub see otse Bromo küljel. Sealt oli kraatrile pääsemine juba jalutuskäigu kaugusel. Kui seni on joped kasutult seljakotis kaasa reisinud, siis Cemoro Lawangis said need kenasti kasutust. Kliima meenutas seal pigem jahedat eestimaist sügist kui troopilist Indoneesiat.

Kuna kogu ümbruskond oli üsna maagiline, siis tegime ka päris palju pilte.

Käisime ka hommikul päikesetõusu vaatamas, et avaneks kaunis vaade vulkaanidele. Kahjuks olime paksu pilve sees ning meil õnnestus näha ja kuulda vaid teisi turiste, kes samal eemsärgil olid kell 5 hommikul mäkke roninud või sõitnud. Kui on huvi näha, millisest vaatest ilma jäime, siis guugelda "Bromo sunrise view". 

Indoneesias on umbes 400 vulkaani ning 150 nendest on aktiivsed ka täna. Kõige aktiivsem nendest on Mt. Merapi. Täpsustusena olgu öeldud, et viibime hetkel Yogyakartas, mis on umbes 32km Merapist.