Seigeldes siin ja seal

Kui Vietnami, Kambodža ja Laose vahel on üsna keerukas märkimisväärseid erinevusi leida, siis Myanmaris (Burmas) torkas juba esimesel päeval silma päris mitu erinevust. Myanmar on üks maailma vaesemaid riike ning see ei jää märkamata. Kohati tunne nagu rändaks ajas tagasi – internetiühendus raskesti kättesaadav, tänapäevaseid kohvikuid pea ei eksisteeri (suuremates linnades vaid üksikud), puudub McDonalds, KFC ning Starbucks. Rahvusvahelist kaarti aksepteerivad pangaautomaadid on mõne aasta tagune uuendus ning mõned piirkonnad Myanmaris avati turistidele alles mõned aastad tagasi, osad on veel tänagi suletud.     ·    Inimesed on tunduvalt sõbralikumad, samas ka uudishimulikumad ( heas mõttes) ning abivalmimad. Nähes valget inimest, ilmus iga lapse suule lai naeratus, millele järgnes lehvitus või tervitus. ·   Üllatav on see, et inglise keelt kõneldakse rohkem, kui mujal külastatud riikidest (eelkõige suurlinnas Yangon). ·   Hoolimata sellest, et Myanmar on...

Kuang Si Waterfall, Luang Prabang Laose piiriületus laabus üsna lihtsasti - tuli täita paberid, maksta viisatasu (eestlastele 30 USD) ning seejärel suunati ühe akna juurest teise juurde, kus tuli välja käia erinevas suuruses summasid - „turismitasu“ 2 USD ning passi tembeldatud pitsatid 3 USD.  Suundudes tagasi bussi poole ilmus nurga tagant välja mehike, kes suunas meid omakorda pisikesse ruumi, pani ette respiraatori ning osutas mingisuguse kiire otsaesistele, selle eest küsiti 1 USD. Kui kõigi teiste kehatemperatuuriks oli 27 kraadi, mis oli juba niigi absurdne, siis minu temperatuuriks tol hektel näitas 24,3 kraadi. Piiriäärest suundusime edasi lähimasse linna Muang Khuasse, kus veetsime esimese öö. Linn oli väike, ega seal suurt midagi teha polnud, kuid pärast pikka ja väsitavat ööd ebamugavas ja rappuvas bussis sai vähemalt välja magada.  Muang Khuast sõitsime Põhja-Laose suurimasse linna Oudomxay´sse, mis jättis üsna väljasurnud ja tegevusetu koha mulje. Muang Khua Muan...

HCMC Vietnami suurimas linnas, Ho Chi Minh Citys, veetsime aega ehk liigagi palju, paar päeva enne pulmi ning paar pärast. Tulles Phnom Penhist oli esmamulje linnast hoopis teine - puhtam, arenenum ja kogu õhkkond kuidagi mõnusam. Eriti meeldis vaatepilt kuidas hämaruse saabudes park täitus inimestega - kes tantsib, kes jookseb, kes teeb kohapeal mingisuguseid veidraid liigutusi, lapsed mängivad palli ning välijõusaal oli pungil inimestest. Külastasime erinevaid turgusid, sõjamuuseumi, samuti käisime HCMC kõrgeimas tornis „Bitexco Financial Tower“, kust avanes 360 kraadine vaade linnale ning loomulikult käisime ära ka Mekongi jõel. Tuur kestis kokku ligi 10 tundi, kell 8 hommikul väljasõit ning tagasi linnas olime kella 18 paiku. Eestlastele kohaselt oleme alati täpsed igal pool, kui on kohtumisaeg paika pandud, siis üldjuhul oleme paar minutit varemgi kohal, kindluse mõttes. Juhused kui hilineme on väga harvad. Üks nendest juhtudest oli just sel päeval. Ostsime tuuri läbi hosteli, kus...