 |
| Eikellegimaa ehk Gruusia-Abhaasia vaheline piiritsoon |
Abhaasia soovib olla iseseisev riik, kuid peale Venemaa on tema sõltumatust tunnustanud veel vaid Venezuela, Nicaragua ja mõned väikesed riigid Okeaanias. Venemaa on tunnustanud iseseisvust vaid omakasupüüdlikult - et suurendada veelgi oma mõju piirkonnas. Abhaasias räägitakse pea 99% juhtudest vene keelt, kuid piirkonnal on ka kohalik abhaasia keel, mis on täiesti erinev nii vene kui ka gruusia keelest, kuid mida on pea võimatu kuulda, kuna vene keel on tugevasti võimust võtnud.
Juba Abhaasiasse saamine on aeganõudev ja kohati ka keerukas protsess. Esmalt tuleb internetis ära täita avaldus, seejärel maksimaalselt 5 tööpäeva jooksul saadetakse meili peale nö luba riiki sisenemiseks. Saabusime Gruusia poole pealt ( piiripunkt "Ingur" ), kus kõigepealt möödus tunnike vastates kohaliku kriminaalpolitsei küsimustele. Peamiselt huvitas Gruusia politseid, et miks me läheme, kuhu me läheme, mida me varem oleme teinud, kus reisinud, miks reisinud jne. Saades vastuseks, et läheme külastama Eesti külakesi ja et Eesti-Gruusia koostöös valminud film "Mandariinid" meeldis nii meile kui ka neile, lasti meid piirist edasi. Nüüdseks ootas juba venepoolne piirivalve. Loomulikult rõhutas politsei korduvalt, et te lähete sinna omal vastutusel, sest juhul kui midagi peaks juhtuma, siis keegi meid kaitsta ei saa. See on ka peamine põhjus, miks näiteks välisministeerium ei soovita Abhaasia külastamist - kui midagi juhtub, ei ole kedagi, kes kaitseks.
Välisministeeriumi lehelt võib leida järgneva info : "Välisministeerium soovitab Gruusiasse reisimisel vältida sisenemist Lõuna- Osseetiasse ja Abhaasiasse, mis ei ole Gruusia keskvalitsuse kontrolli all ning kus Eesti riigi võimalised kodanike abistamiseks on väga piiratud." Samas jälle igal pool mujal maailmas võib alati midagi juhtuda, ka öises Tallinnas. Vaatamata pidevatele hoiatustele ja ettevaatlikusele rõhutamisele, tundsin end Sukhumis samamoodi kui igalpool mujal Gruusias, Türgis või Armeenias. Sisenedes Abhaasiasse pani mõtlema piirivalvuri väide, et pool aastat tagasi lasti väikeses Gal´i linnas saksa turist maha. Hiljem, juba lahkunud Abhaasiast saime veel teada, et Gal on koht, kus kuritegevus väga suur on. Veetsime külakeses u. 2 tundi, oodates marshutkat Sukhumi poole. Õnneks meie midagi kahtlast ei silmanud ja aeg möödus ohutult. Pigem pani mõtlema, et mida inimesed üldse teevad sellistes pisikestes ja ausalt öeldes mõtetutes kohtades, kus minu arvates ei ole absoluutselt mitte midagi teha, kui vaid lolliks minna. Pole siis ka ime ju miks kuritegevus suur on, mingisugust tegevust peab ju leidma.
 |
| Kohvik "Lika" |
 |
| Novy Afon koopad, Abhaasia |
 |
| Novy Afon koopad, Abhaasia |
Üldiselt võib ikkagi näha, et inimesed elavad rahulikult, teevad tööd ( niipalju kui seda on). Küll aga jäi kahtlemata silma meeletus koguses mahajäetud, põlenud, pommitatud ja lihtsalt kuuliaukudega elumaju ja muid hooneid. Kui Sukhumis veel mingisugunegi elu käib, siis teel piirilt pealinna poole, mis on ligi 100 km teekond, oli vaade nukker, tühi ja üksik. Meeletult palju varemetes ja hävinud maju. Sukhumi puhul on aga tegemist Musta mere kuurortiga, mis võiks olla väga jätkusuutlik ja kaunis paik turistidele, kuid tänu keerulisele ajaloole ja hektelisele olukorrale, on nii pealinn kui kogu territoorium pigem veidi nukker ja mahajäetud. Peamised turistid, kes siiapoole satuvad on loomulikult meie idanaabrid.
Miks me ikkagi tulime Abhaasiasse? Eelkõige uudishimu, sest siia satuvad ikkagi väga vähesed turistid ja suureks mõjutajaks olid ka Eesti külakesed. Nimelt asub Abhaasia territoorimul 3 eestlaste poolt asustatud külakest - Sulevi, Salme ja Estonka. Hiljuti oli ka Ülem- ja Alam- Linda, kuid tänaseks on need külad varemetes. Saime kohalike eestlaste kontaktid, kuna aga meie telefonid ei töötanud siin, siis laenasime ühelt toredalt kohvikutädilt telefoni ( Kohvik "Lika", ilmselt ainuke koht, mis müüb ka Eesti õlut siinpool). Saime ühendust Erna Kobake'sega, kes on sündinud Abhaasias, kuid kõneleb väga ilusat eesti keelt. Erna töötab u 20 min Suhhumi keskusest, leivapoes. Tore, samas veider, oli kuulata ja näha kuskil Abhaasia kohalikus poekeses eesti keelt kõnelevad daami. Kahjuks eesti külakestesse ei jõudnud, kuna ilmaolud sundisid tagasi Zugdidisse suunduma.
 |
| Kuuliaukudega hoone Sukhumis |
 |
| Sukhumi, Abhaasia |
Enne Abhaasiat jõudsime ära käia ka mägises Mestias, Svanieti regioonis. Mestia puhul on samuti tegemist veidi omamoodi kohaga või pigem elanikega. Grusiinid ise ütlevad, et sealsed inimesed on natukene ummamuudu (kui nii võib öelda), sest Mestia on üks eraldatuim koht Gruusias ja ega sealsed elanikud palju muust maailmast tea. Tegemist on aga väga kauni ja mägise kohaga, mis on populaarne eelkõige mägironijate ja ekstreemsuse otsijate seas. Enne 2004. aastat oli piirkond pigem ohtlik ja mitte väga turistisõbralik. Šakashvili valitsusajal saadeti Mestiasse eriüksused, kes tapsid kohaliku kriminaalse jõugu. Mõnedel andmetel oli tegemist perekonnaliimetega, kes terroriseerisid sealseid turiste. Teataval määral leidus organiseeritud kuritegevust ka veel 2006. aastal, kuid tänapäeval on Mestia saanud regiooni peamiseks turistisihtkohaks ja on ühtlasi ka väga sõbralik ning külalislahke paik.
 |
| Teel Mestiasse |
Mestia ja Abhaasia vahepeal ööbisime korduvalt Zugdidis, esialgu couchsurfingust leitud Chris´i juures, kes on Euroopa Liidu missioonil Gruusias, hiljem kohtasime ka samamoodi missioonil olevat eestlast Alarich´t, kes pakkus samuti lahkelt öömaja, head seltskonda ning kuna ta oli samuti tulemas Tbilisi, saime mugavalt ja kiirelt pealinna. Kiire on suhteline, sest teel Zugdidist- Tbilisi nägin mina oma esimest suurimat ja täiest ülemõistuse ummikut. Normaalse kaherealise tee asmel tekitati eikusagilt järsult viierealine, vastutulijaid mööda ei lastud, sest pidev möödasõit pani vastassuuna lihtsalt kinni. Kõrvaltee, mis oli alles ehitusjärgis, muutus pärast esimest autot peateeks, kuhu suundusid väga paljud liiklejad. Kellel ütles mootor üles, kes oli jäänud kuskile kinni, kes pani kõik teised read oma lolli aruga kinni jne. Tunnike sõitu, mille jooksul läbisime maksimaalselt kümme kilomeetrit ja saime jätkata normaalse kiirusega. Diplomaatilise numbrimärgiga oleks Alarich muidugi võinud lubada ka seadusevastast käitumist, kuid eeskujuliku autojuhina jäi ta rahulikuks ja viisakaks. Tagasi Tbilisis ning jäänud olidgi veel vaid viimased päevad Gruusias.
Kommentaarid
Postita kommentaar