Saarelt saarele ehk Langkawilt Koh Lipele

5. Novembril saabusin kärarikkast Kuala Lumpurist Langkawi saarele. Polnud veel lennujaamast kaugemale jõudnud, kui juba tundsin rahu, vaikust ja selline mõnus tunne tuli sisse. Langkawi saarestik asub Malaisia poolsaare läänerannikul ning tegemist on saarte kogumikuga, mis koosneb erinevatel andmetel 99-104 saarest. Asun suurimal, Langkawi saarel. Ühtlasi on tegemist ka duty free saarega, mis tähendab, et kõik on suhteliselt odav, peamiselt muidugi tubakas ja alkohol. Langkawil veedetud aeg möödus kiirelt, enamasti saarel ringi uudistades, rannas lebotades ja uute inimestega tutvudes.

Broneerisin voodikoha Soluna Guesthouse´i ühikatoas, kus oli voodikoht 10le inimesele. Algsed kõhklused ühikatoa valiku suhtes kadusid saabudes, kuna tegelikult oli suurepärane viis suhelda teiste rändajatega ja saime ka koos saart avastada. Nii koht, atmosfäär kui ka inimesed on toredad, sõbralikud ning otsustasin Solunasse jääda reisi lõpuni. Vahepeal oli väike kõrvalpõige ka Taimaale, kuid sellest veidi hiljem.

Soluna Guesthouse

Langkawi

Island of the pregnant maiden

Kui hallid ahvid jooksevad, hüppavad igal pool ringi,
siis neid väikeseid olevusi ei ole sugugi nii kerge tabada.
Väidetavalt on antud ahviliik väga häbelik.

Island hopping tour

Kotkaste toitmine. Langkawi tähendabki malaisia keelest punast kotkast,
keda võib saarel ka erinevates kohtades kohata.

Mangrove tour -

sõit paadiga Mangrove jõel, mile käigus külastasime ka kalakasvatust, krokodillikoobast, nahkhiirtekoobast

paadisõit

Nö hõljuv kalakasvatus

Korokodillikoobas -
aastaid tagasi võis jõest leida ka krokodille, kud tänaseks enam mitte.

Jah, ikka ja jälle ahvipärdikud,
keda võib leida igalt pool ja kellest võiks pilte tegema jäädagi :)

Üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin Langkawil veeta kaks nädalat, oli ka teadmine, et saan saarelt otse praamiga Taimaale, Koh Lipe saarele. Pikalt ei mõelnudki, ning 13.novembril leidsin end juba Taist.

Küll aga, eestlasena, ei olnud minek nii lihtne kui teistel. Esialgu väideti, et saan otse Langkawilt Koh Lipele, kuid hiljem selgus, et pean oma viisaasjad korda ajama kõigepealt mandril. Seega pidin sõitma Satuni, kus sain "Visa on Arrival" 15ks päevaks, mille eest tuleb välja käia 1000THB ehk ligi 24 EUR. Seejärel sõidutati mind Pakbarasse, kust juba läks praam Koh Lipele. Esimesest praamist jäin küll maha, mis tähendas kolm tundi ootamist ning siis võisin juba paradiisisaare poole teele asuda. Seega, kui algselt pidin saarele jõudma hommikul 10:30, siis tegelikult saabusin 7 tundi hiljem, so kella 5 paiku. :)

Kuna teadsin, et saar on väike ja jalgsi edukalt läbitav, ei hakanud ka öömaja broneerima, saabudes käisin ja uurisin hindu erinevates kohtades. Novembrikuus on veel hinnad mõistlikud, kuna kõrghooaeg algab erinevatel andmetel Detsembrist, mil tuleb arvestada ligi kahe- kuni kolmekordsete hindadega.

Kuna olin enne eeltööd teinud ja uurinud majutusasutusi, siis olin otsustanud otsida endale väikese bungalow. Uurisin erinevatest kohtades, osades ei olnud kohta pakkuda, teised jällegi ei olnud meelekohased (näiteks pakuti naiste ühikatuba või ruumi garaažis. Tavapärase ukse asemel oli sissekäiguks suur garaažiuks ).

Lõpuks saabusin Varin resorti, mis asub Sunrise beachil. Nähes oma bambushütti, teadsin, et sinna ma jään. Meri vaid paari sammu kaugusel, õhkkond mõnus ja rahulik.

Koh LIpel on kolm erinevat randa. Pattaya Beach, mis on kõige lärmakam, turistirohkem ning läbitavam, sinna saabuvad üldjuhul ka praamid ja paadid. Sunrise Beach, mis on rahulikum ja soovitaksin majutust otsida sinna kanti; Sunset Beach, kuhu ma ise küll ligi ei pääsenud, kuid oletan, et see on kõige vaiksem ja ka väiksem, samas ka kõige kaugemal peatänavast.

Olin saarel kaks täispikka päeva, mil avastasin saart ja ümbruskonda, käisin snorgeldamas ( tunne nagu ujuks suures akvaariumis), nautisin rannamõnusid ning armusin tai toitu!