Vahepeal Austraalias

Kuna ei ole juba mõnda aega kirjutanud, puhtalt laiskusest, siis järgnev postitus võib kujuneda natukene pikemaks kui tavaliselt, kas ka informatiivseks? Eks see selgub juba kirjutamise käigus. Küll aga saab end kurssi viia minu viimase  4 nädala tegemiste ja juhtumistega.

...Viimased nädalad on möödunud töö mõttes küll rahulikult, samas päevad on olnud tegusad. Ei tea küll, mis needuse alla olen sattunud, kuid tööga ei ole vedanud ka seekord. Viimases, so Premier Fruit'is, pole juba mitmeid nädalaid töötanud. Selgus, et tööandja palkas kõrgperioodil suure hooga liiga palju casuale ning nüüd nende abi enam ei vajata, kaasa arvatud siis meie abi. Algselt oli küll  lootus, et mõne päevaga olukord paraneb ja töö jätkub, kuid nüüdseks, pärast mitmeid nädalaid töötamata on kindel, et paprikate, melonite, jms pakkimisega on selleks korraks ühel pool. 

Mõnes mõttes oli hea, et tööd ei olnud, nii kaks nädalat tagasi, samas nüüdseks tahaks ja saaks juba töötada küll. Hea sellepärast, et meie sinnamaani ustav "Margaret" läks katki ja tööl ei oleks saanud nii või naapidi käia.

Ja loomulikult otsustas auto katki minna just siis, kui mina olin esimest korda üksinda proovisõitu tegemas. Üks hetk sai jõud otsa ja auto keeldus edasi liikumast. Esimesed mõtted..oheii, keset metsa- mida nüüd teha, miks just nüüd? Otsustasin siis esimese auto kinni pidada, proovisime akut laadida, kuid ei midagi. Õnneks on Ardo teadmised autodest ja nende hingeelust märkimisväärselt tugevamad. Kui minu teadmisi autodest saab üldse teadmisteks nimetada, hea kui tunnen ära automargi. Niisiis oli tema aeg särada. Kuna mehhaaniku teenused ja kõik muu sellega seonduv on Austraalias üle mõistuse kallis, otsustasimegi oma jõududega auto sõidukorda saada. Loomulikult oli minul kõige suurem roll - tarka nägu teha ja aeg ajalt üritada autot kävitada. Küll aga pean mainima, et  tänaseks on minu teadmised palju tugevamad võrreldes paari nädala taguse ajaga. Tean, millest on juttu kui räägitakse näiteks küünaldest, sädemest, jagajast, releest või kütusepumbast :) 

Pärast tunde auto kallal nokitsemist, uute jubinate ostmist, vanade väljavahetamist, autofoorumites erineva info lugemist saime lõpuks "Margareti" sõitma. Kulus nädal, palju peavalu ja mõistatamist, kuid siiski on auto jälle teel. Olime sammu kaugusel mehhaaniku juurde minemast, kes võtavad keskmiselt 100 AUD tunnis, kuida õnneks ei läinud nende teenust vaja. Seega säästsime ka päris kopsaka hulga raha. Kuna elame kohas, kus autota on pea võimatu liikuma saada, siis nädala jooksul sai mitmeid kordi hääletatud, tänu millele kohtasime palju toredaid ja abivalmis inimesi.

Näiteks otsustas üks võhivõõras mees (Peter), pärast meie mure kuulmist laenata oma autot mõneks tunniks. Peab ikka olema usaldust, et anda isiklik auto kahele võõrale välismaalasele. Väidetavalt jätsime toreda ja usaldusväärse mulje, mis on äärmiselt positiivne :) Hiljem aitas Peter ka nõu ja jõuga, et auto sõidukorda saada. Lisaks pakkus meile paaripäevast tööd enda kodus, ametilt arhitekt ning hetkel hõivatud remondiga kodus, loomulikult olime nõus ja saime teenida natukene taskuraha.

Lühidal kokku võttes - ilma autota on pea võimatu siin ringi liikuda. Lähim pood asub kuskil 8 km kaugusel, bussi peale on ligi 5 km, sealt linna ligi 30 min. Selleks kõigeks on vaja aega! Õnneks on Margaret jälle "hoos".

Viimased kaks nädalavahetust oleme veetnud aga Boonahis, 18. mail toimus iga aastane Boonah Show, kuhu Bunjurgeni veinistanduse omanik David, kutsus meid jällegi veini müüma. Davidi heaks töötamine on lihtsalt suur nauding. Tasu oli nii rahaline kui ka veinipudelites. :)

Boonah show meenutas veidi kohalikku väikelinna maalaata. Tegevusi jagus kõigile - lastele, noortele, täiskasvanutele, müüdi kohalikku toodangud, samuti toimus paraad, lehmade traktorite, hobuste ja muu taolisega ning õhtu lõpetas ilutulestik.

Müüsime vaid parimat veini -
esikoha võitnud portvein "Bunyip Port" 

Ka eelmine nädalavahetus möödus Boonahis, kätte oli jõudnud kauaoodatud Wendi poja pulm, ehk siis Austraalia - Vietnami ühispulm. Tore ja veidi testsugune kogemus, kuid üldiselt pulm nagu iga teinegi, vaid väikeste eripäradega. Näiteks Austraalias ei tooda pruutpaarile lilli. Ühe suure pulmatordi asemel oli 7 ! väikest erinevat torti, kaasa arvatud pulmatort, kuid see oli samuti väike. Vietnami pulmale tavapäreaks, pruutpaaril on kombeks söögilauas teha iga külastajaga ühispilt, nii käia läbi kõik külalised.
Mina aga abistasin köögitoimkonda, aitasin teenindamisel, koristamisel jms. Lisaks suurepärane võimalus nautida erinevaid Austraaliale ning Vientamile iseloomulikke roogasid. 

Phuong & James

Wendi pere
Vasakult: tütar Kathrine elukaaslasega, Wendi, Phuong,
taga Wendi abikaasa Mark, James, Wendi noorem tütar Amber

Parimate soovide puu

Hiljem:

Idee 
tööotsimiskuulutus vihmakindlasse kotti

Kilekott siduda kinni õhupallidega

Kuulutus saata teele ja loota parimat :)

Ahja ostsin vahepeal läpaka, loomulikult ei saanud kuidagi ilma probleemideta...kohale saabununa ilmnes, et minuni on jõudnud vale läpakas. Oli toimunud mingi segadus ja tutika asemel saabus kasutatud HP. Nüüd siis jagelen sellega, et saaks ikka uue või siis heal juhul mingi osa rahast tagasi. 

Lisaks olen avastanud enda jaoks e-lugeri, isiklikku küll ei oma veel, kuid äärmiselt mõnus ja mugav ajaviitmise viis. Võrreldes raamatuga on e-lugerit mitmeid kordi mugavam kasutada. Algselt suhtusin küll skeptiliselt, kuid pärast isiklikku kogemust pean tunnistama, et on ikka hea asi küll. Üks väike vidin, mis mahutab sadu raamatuid ! 

Okei, nüüd on vist kõik. Üritan luegjaid kursis hoida ka edasiste tegemistega. Nüüdseks on plaan liikuda hoopis lõunapoole ligikaudu 500 km, Bellingen'i nimelisse väikelinna. Wendi vend pakkus tasuta elamist ja aiatöid enda majapidamises. Oleme küll plaaninud pikalt põhja liikuda, samas kui on kindel töö mujal, siis järgneme ikkagi tööle.

Aga eks paistab, nagu on juba selgunud, siis mitte miski pole kindel ja kõik võib veel muutuda.

Vahepeal müüsime Margareti maha, ostsime uue auto...
:)