Töö ei riku meest...naist ka mitte!

Eelmisel nädalavahetusel käisime viinamarju korjamas- Bunjurgeni istanduses. Esialgsed arvatavad 2 tundi kujunesid hoopis 5 tunniks, natukene rohkem tööd kui algselt ette kujutasime. Bunjurgenis olime kell 04:30 ja lõpetasime kuskil 10:00. Töötasu küll palgana korjamise eest ei makstud, millest olime ka teadlikud, küll aga pakuti hommikusööki, karastavaid jooke, head seltskonda ja meie tasu on nähtav alloleval pildil... 

Reward for Grape picking

Austraalia unelm- Bunny Bites, või siis mitte?!

Olen tänaseks nädala töötanud Bunny Bites'is. Annan väikese ülevaate oma esimese nädala tööpäevadest. Süsteem toimib põhimõtteliselt nii, et hommikul lähed tööle, sealjuures ei tea kui pikk päev tuleb, sest tööpäeva lõpu saan teada alles siis, kui tööpäev ongi läbi, mida ütleb mulle minu supervisor. Järgmise päeva algusaeg öeldakse jooksvalt töö käigus. Mingit nädalagraafikut ei ole ja palka makstakse iga kahe nädala tagant.

Minu esimesed tööpäevad Bunny Bites'is

Esimesel päeval olin sibulaliini peal, tööpäev algas kell 12 päeval ja lõppes kell 8 õhtul, ehk siis kaheksa tundi lõikusin ja koorisin sibulaid ! Tööpäev algab muidugi "rõõmupisaratega", esimesed 15 minutit lõigud ja nutad, sõna otseses mõttes. Paljud on öelnud, et kui sa saad hakkama sibulaliinil, saad hakkama ükskõik missuguse muu tööga Bunny Bites'is. Tundub, et enamus inimesi üritab vältida seda positsiooni, kuid võin öelda, et tegelikult polegi asi nii hull. Päeva lõpuks tunned küll, et sõrmed ja selg löövad tuld, aga töö iseenesest on lihtne, kiire ja aeg möödub samuti lennates.

Teine päev möödus porgandiliinil. Esimesed paar tundi pidin sorteerima porgandeid, pean tunnistama, et eelistan sibulaid mitmekordselt progandite sorteerimisele, sest töö on väljas (meil pole just kõige jahedams siin), kõrval haisevad tünnid, kärbsed tiirutavad ümberringi, õhku ei ole ja progandid "jooksevad" silme eest läbi...ajas pea ringi käima ja ei olnud just kõige meeldivam. Kui sibulaliinil suudad ennast välja lülitada, siis sorteerides suutsin mõelda vaid "ma suudan, ma suudan" ja 5 min pärast "ei ma ei suuda, ma ei taha, kohe viskan pildi tasku!" :D Kuna töötasin Ardoga ühe liini peal, oli ta nõus vahetama, seega asusin progandeid lõikuma, tema sorteerima. Lõikumine oli märksa parem variant, rohkem õhku ja tegevust, et viia mõtteid mujale. Ma loodan, et me päris sõgedaks ei muutu siin, sest tööd tehes võid hakata mõtlema igasugu mõtteid ja filosofeerima, näiteks tekkisid Ardol küsimused- kes ta on, miks ta on, kus ta on - vastuseid pole ta veel saanud aga noh aega on, sest ees ootab veel nii mõnigi nädal Bunny Bites'is.

Kolmapäeval alustasime aga juba kell 7 hommikul, esmalt peediliinil ja siis edasi juba porgandite peale. Tööpäev kujunes 13 tunniseks! Koju tulles mainis Christian, et ma näen parem välja...pärast nii pikka tööpäeva?! Kolmas päev tööl ja kas ma hakkan juba harjuma? Olen paar korda sõrme lõiganud; riided "lõhnavad" sibula järgi, veel kaks päeva hiljem võis tunda sibulalõhna ka kätel; lisaks on parem käsi paistes, ilmselt pidevast käe sundasendist, pingest ja lõikumisest...

Kas see ongi minu Austraalia unelm, mis on saanud teoks? Ei teagi, kas nutta või naerda?! :)...Tegelikult pole asi üldse nii hull, muigama ajab aga küll, sest olen omandanud kõrghariduse ja nüüd liinitööline kuskil Austraalia juurviljafarmis. :) Pean aga tunnistama, et naudin seda, sest elu on hoopis põnevam ja teistsugune võrreldes sellega, mis oli Eestis.

Mount French

Vaade Mount French'ilt /
Beautiful view 

Hetkel valmistab meile kõigile peavalu ka transport Bunny Bites'i, mis asub u. 10 km Boonahist. Probleem seisneb nimelt selles, et tööaeg on backpackeritel erinev ja hetkel jagavad 12 inimest ÜHTE autot. Nimelt on Wendi annetanud isikliku auto oma hostelite rändajatele ühiskasutamiseks. Kuna ka meil ei ole hetkel isiklikku autot, siis ongi nii et 12 inimest = 1 auto. Oleme kirja pannud mõned reeglid ja organiseerinud nii, et alati peab olema keegi, kes sõidutab inimesed tööle ja toob auto tagasi, et järgmised inimesed saaksid tööle minna. Kõige keerulisem on muidugi hommikune vahetus, mis algab kell 5 hommikul. Leppisime kokku, et iga juht peab vajadusel tegema iga nädal vähemalt ühel korral hommikuse sõidu.  Hetkel on autojuhte 7.

Lihtsustuseks toon näite, kuidas meie sõidud üldjoones välja näevad...

Chris sõidutas hommikul 05:00 Taiwani tüdrukud tööle, kell 06:00 sõidutas Ardo Chrisi, Pauli ja Adrien'i tööle, kella 09:00 sõidutasin mina Ardo tööle ning kella 12:00 läksin koos Keniga tööle, jätsin auto kohapeale, et kui keegi lõpetab saab tagasi koju tulla. Poisid lõpetasid, tulid koju ja kui meie lõpetasime helistasime Paulile, kes siis tuli meile järgi. Kuna neljapäev oli minul vaba päev, mängisin kella 8st hommikul taksojuhti...Ühesõnaga vajame kiiresti isiklikku autot!! Lisaks olen kohustatud organiseerima sõite ehk siis vastutan selle eest, et kõik saaksid ilusti tööle, mis ei ole just kõige lihtsam ülesanne pärast 13 tunnist tööpäeva :D 

Vahepeal on läbi käinud võõrad nimed, näiteks Paul ja Ken, nemad on ühed Taiwanlastest teisest majast, kokku peaks olema neid 7- Paul, Strawberry, Ken, Claire, Pong, Sheila ja Nora.

Barbeque Wendi juures 

Kui mitte arvestada seda, et tunneme mõlemad end veits invaliididena- Ardol on õnnestunud saada kõrvapõletik ja peale pisivigastuste, mis on kaasnenud esimeste tööpäevadega, on mul tekkinud eikusagilt suur sinikas jala peale ( täielik müsteerium), on kõik super hästi ja elu on lill!  :)

Moogerah Peaks National Park

Moogerah Peaks National Park