Kibera slumm & Elevantide orbudekodu

„David Sheldrick Wildlife Trust“

Me ei ole vist kogu reisi jooksul kohanud nii palju valgeid inimesi, kui kohtasime orvuks jäänud elevantide juures. Orbudekodu asub Nairobist u. 20 min taksosõidu kaugusel. Peale elevantide on hoole all ka pisikesed ninasarvikud, kuid turistide uudishimulik silm näeb vaid elevante, vanuses 10 kuud kuni 4 aastat. Kokku on 24 elevanti, kes kõik on mingil traagilisel põhjusel kaotanud oma ema. „Pisikesed“ loomad on hea hoole all ja hilisemas vanuses lastakse tagasi metsikusse loodusesse. Soovi korral on võimalik ka elevant adopteerida, 50 USD aastase maksumusega. Raha läheb loomade heaolule. Kogu ettevõtmine on õilis ja loomadele pööratakse suurt tähelepanu.

Elevandid müramas ja mängimas 

"Kibera tour"

Mainisin eelnevas postituses Robertit, kellega pidime slummi minema. Mõtlesime, et proovime temaga uuesti ning leppisime kokku uue kohtumisaja ja konkreetsema koha. Kell 11:30 Robertit veel näha ei olnud. Peagi tiksus kell juba 12:00, Robertit ikka ei olnud. Kui olime oodanud rohkem kui tunni ja teinud ka kokkulepitud kohtumiskohale mitu tiiru peale, ei paistnud poissi ikka kusagilt. Või vähemalt ei jooksnud keegi meie poole või lehvitanud, sest ega me ise oleks Robertit ära tundnud ja üsna lootusetu oleks küsida mõnelt möödujalt, et kas ta on kohanud lühikest kasvu musta meest. Igatahes pärast poolteist tundi ootamist, liikusime edasi. Kahjuks ei saanud me mingisugust vastust ka meie varuvariant Ruftone nimeliselt tüübilt, kes lubas meid samuti tuurile viia ja keda üritasime sõnumite ja meilide teel kätte saada, kuid tulutult.

Viimaseks variandiks oli minna tuuriga „Kibera tours“. Teadsime, et samal päeval on neil ekskursioon kell 14:00, mille kasuks ka otsustasime. Kuna sama päeva õhtul läksime juba ööbussiga Moyalesse ( Etioopia piirilinn), siis tuur oli viimaseks õlekõrreks. Kohtusime oma giidiga kell 14:00 Kibera lähedal kohvikus. Meiega liitus veel üks ukrainlane, kes parajasti töötab Nairobis. Alustasime oma jalutuskäiku. Esmalt kohalik turg, seejärel viidi meid pisikesse poodi, kus valmistatakse loomaluust ehteid ja muid esemeid. Loomulikult eeldati, et ostaksime midagi. Ei ostnud, vaid liikusime edasi. Suundusime edasi järgmisse poodi, mis oli jällegi täielikult turistidele suunatud ja sealt võis juba leida sama kaupa, mis Maasai Mara turu pealt. Tol hetkel mõtlesin, et mida kuradit! Ma ei tulnud Kiberasse selleks, et käia poest poodi, soov oli siiski näha inimeste igapäevaseid toimetusi ja kuidas nad elavad.

Kibera

Siin valmivad loomaluust ehted

Mõned pooleliolevad produktid

Olime jalutanud ligi 45 minutit, kuid Kibera tundus olevat nagu üks tavaline pisike asula, vaid natuke räpasem ja majad kokku klopsitud mudast. Korraks viis tee läbi slummiasukate „majade“, kuid viimase sihtpunktina viidi meid väidetava sõbra koju, et näha kesiseid slummi tingimusi. Kogu ringkäik kestis 3-4 tunni asemel 1,5 tundi. Kokkuvõttes olin pettunud, sest ka giidi suust ei saanud mingisugust informatsiooni, peale selle, et tal oli väga palav ja ta unistas vaid külmast dušhist. Poleks pidanud lugema tripadvisori hinnanguid, kus kõik väidavad, et koht on ohtlik ja kindlasti tuleb minna giidiga. Tegelikult olid inimesed sõbralikud, natukene uudishimulikud, kuid üldine huvi meie vastu oli vähene. Giidile otsustasime täishinna asemel tasuda vähem, misjärel taheti kõrgem boss kohale kutsuda ja asjad selgeks klaarida. Meie jalutasime lihtsalt minema. 

Giid uhkel sammul ees