Seigeldes siin ja seal

Eikellegimaa ehk Gruusia-Abhaasia vaheline piiritsoon Kaks eestlast istuvad Musta mere rannikul, Abhaasia pealinnas Sukhumis, mis kuulub juriidiliselt Gruusia alla (kuid tegelikult paistab osakesena Venemaast) ja joovad Türgis toodetud õlut. Abhaasia soovib olla iseseisev riik, kuid peale Venemaa on tema sõltumatust tunnustanud veel vaid Venezuela, Nicaragua ja mõned väikesed riigid Okeaanias. Venemaa on tunnustanud iseseisvust vaid omakasupüüdlikult - et suurendada veelgi oma mõju piirkonnas. Abhaasias räägitakse pea 99% juhtudest vene keelt, kuid piirkonnal on ka kohalik abhaasia keel, mis on täiesti erinev nii vene kui ka gruusia keelest, kuid mida on pea võimatu kuulda, kuna vene keel on tugevasti võimust võtnud. Juba Abhaasiasse saamine on aeganõudev ja kohati ka keerukas protsess. Esmalt tuleb internetis ära täita avaldus, seejärel maksimaalselt 5 tööpäeva jooksul saadetakse meili peale nö luba riiki sisenemiseks. Saabusime Gruusia poole pealt ( piiripunkt "Ingur" ), ku...

Gruusias olles plaanisime 5 päevaks või maksimaalselt nädalaks põgeneda Türki. Meie plaan aga ebaõnnestus, kuna Türgis veetsime kokku pea 3 nädalat. Mulle meeldis Türgis, kohe väga meeldis! Teekond Türki algas Batumist, kust suundusime marshrutkata piirilinna Sarpisse, sealt edasi juba paaritunnine bussisõit Trabzoni. Trabzonis pikalt ei peatunud, kuna otsustasime ühe jutiga minna Ankarasse, seega ootas ees 11 tunnine öine bussisõit pealinna poole. Öise bussisõidu võib olla ainukeseks plussplooleks on see, et ei pea muretsema öömaja pärast, kuid bussis magamine on minu jaoks suhteliselt võimatu. Mitmed tunnid "Braking Bad" seltsis, aeg ajalt üritades silma kinni lasta, kuid lõppkokkuvõttes jõudes Ankarasse oli väsimus kiirelt tulema. Ankara Kohale jõudsime hommikul kella 8 paiku. Leidsime couchsurfingust inimese, kes meile bussijaama lahkelt vastu tuli, jagas infot linna kohta, tõdedes, et siin ei ole mitte midagi teha ega näha ja kui tahame õiget Türgit näha, siis selle jaok...