Seigeldes siin ja seal

Borjomi, Gruusia. Armeenias oli meeletult lihtsam hääletada kui Gruusias. Mida vaesem ühiskond, seda sõbralikumad ja külalislahkemad inimesed - mida odavamad autod, seda suurem on tõenäosus küüti saada. Ma ei ole vist elus näinud nii palju Ladasid, Volgasid ja muid vene autosid, kui Armeenias olles. Gruusias on aga olukord veidi teistsugune, teeperval seistes mõtlen, et nüüd võiks mõni Lada mööda sõita, sest potentsiaal peale saada on suurem, kui modernsetele Euroopa autodele.  Vahepeal käisime aga Borjomi´s (jah, just sealt pärineb kurikuulus Borjomi vesi). Borjomis veedetud kolme päeva jooksul jõudsime ära käia ka ühepäevasel mägimatkal. Valikuvariantide hulka kuulus mitmeid eripikkustega matkaradu. Valituks  osutus 13 km mägirada, mille läbimiseks kulus umbes 6 tundi. Soovi korral on võimalik valida ka mitmepäevaseid mägimatku. Võib ju arvata, et mis see 6 tundi matkamist siis ära ole aga no võttis ikka selja märjaks ja jala nõrgaks küll. Esimesed paar kilomeetrit möödusid ...

Yerevan, Armeenia. Armeeniasse saabudes, veetsime paar ööd Yerevanis. Peale mida suundusime maapiirkondadesse. Nüüdseks liikusime enamasti juba teeperval hääletades. Kuna mina ei ole just väga kogenud hääletaja (täpsemini kolm korda Austraalias olles) siis algselt olin veidi skeptiline. Ardol aga see-eest on kogemust enam kui küll. Minu skeptilisus kadus aga juba esimesel korral, mil ei jõundud pöialt teeääres püstigi tõsta, kui autod peatusid ja tundsid huvi kahe suure seljakotiga võõramaalase vastu. Üldiselt ongi nii, et kui esimene auto ei peata, siis teine peab ikka kinni. Yerevan, Armeenia. Armeenia "ema" Esmalt suundusime Yerevanist Ararati maakonda, mis paikneb Türgi piiri lähedal ja kus asub Armeenia Apostliku Kiriku klooster Khor Virap. Kirikuid, kloostreid ja igasugu religioosseid ehitisi on Gruusias ja Armeenias meeletult palju, nii et üritan vältida nende liigset mainimist, samas on tegemist peamiste vaatamisväärsustega. Tulles tagasi Khor Virap´i juurde, nimelt a...

Kui juba alustan uue blogiga, siis leian, et esmalt on suurepärane viis teha viisakas lõpp eelnevale kirjutisele - pea aasta veedetud Austraaliale. Blogipidamine jäi poolikuks, kuna saabusin Eestisse enamus sõpradele ja tuttavatele etteteatamata, seega ei tahtnud enda tegemisi avalikustada blogi kaudu. Ehk siis pärast kuu aega Malaisias viibimist suundusin Prantsusmaa poole, sealt Riiga ning edasi juba kodumaale. Veedetud aeg teispool mandrit oli igati õpetlik, seiklusrohke ja aeg ajalt tuleb igatsus peale ka. Tundub, et elu Austraalias oli kuidagi muretum ja vabam.  Tagasi Tallinna saabusin detsembri keskpaigas, kuid juba tol hetkel teadsin, et sellega minu seiklused ei lõppe, mõtted liikusid juba erinevates suundades ning ühtlasi planeerisime ka uut reisi. Ei möödunud kolme kuudki, kui leidsin enda taskust järjekordse lennupileti, seekordseks sihtpunktiks Gruusia. Väljalennu kuupäevaks 4.märts ning tagasi peaksin saabuma umbes-täpselt 29.ndal aprillil. Tbilisi, Gruusia. Miks just...