Mõtlesin, et olen viisakas ja küpsetan pere tagasituleku puhul midagi. Valmis banaanileib. Kuu Kedronis on kohe läbi saamas. Tegelikult on kuu juba möödunud, kuid pere saabub koju täna, so 20. novembril. Ma ei saa aru, kuhu see aeg ruttab nii meeletult kiiresti? Pean aga tunnistama, et harjusin kiiresti ära siinse eluga. Isegi sellega, et pean öösel koerte urina või haugatuse peale, mitte ühe korra vaid korduvalt üles ärkama, sest kella kahe ajal on kõige õigem aeg hädale minna või possumite peale haukuma. Võin ühekäe sõrmedel kokku lugeda ööd, mis selle kuu jooskul on möödunud rahulikult, koerte urisemise või haukumiseta. Vaatamata sellele on Bobby ja Molly omaks saanud ja tundub, et penid peavad mindki juba väikestviisi "perenaiseks". Kui esimesed paar nädalat magasid mõlemad elutoas, siis viimatel nädalatel on nad vaikselt vedanud ennast minu tuppa, kes kapi alla, kes voodi kõrvale. Samuti järgnevad nad mulle kõikjale - kui olen toas, on koerad toas; olen terrassil...
Seljakotiga maailma eri paigus.